märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele. Viimased küüditatute eshelonid lahkusid Eestist 29. märtsi õhtul. Kuigi ligi kolmandikul algselt nimekirjadesse kantutest õnnestus tabamisest pääseda, viidi mõne päevaga
Esimese rootsiaegse ülikooli hoone(Jaani 8) Esimese rootsiaegse ülikooli hoone Academia Gustaviana hoone on 1582 mainitud aadlielamuna, mis lagunes 17. sajandi alguse sõdades. 1640. aastal anti ülikoolile, pärast ulatuslikku rekonstrueerimist lossifoogt H. Raspe juhtimisel oli taas kasutusel 1642. aastal. Hoone põles 1667 ja taastati Academia Gustaviana Carolina päevil. Säilinud on fortifikatsiooniinseneri Paul von Esseni plaanid. Peale Academia kolimist Pärnusse jäi maja komandandile ja läks varemetena peale Põhjasõda Vene kroonule. 1766. aastal taastati Ökonoomia ja kohtuhoonena, hiljem lisandus vangla. Silmapaistvalt kõrge katusega barokselt sümmeetrilist peafassaadi ilmestasid läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid, räästaalune friis ja ümarakendega katuseuugid, keskkohta rõhutasid vabatrepp ja väike kolmnurkfrontoon. 19. sajandil täiendati hoonet korduvalt, sajandi lõpus rekonstrueeriti see arhitekt R. Guleke projekti järgi 3- korruseliseks
Sõjasuvi Ruhnul Saksa-Nõukogude sõja algul oli Ruhnu saarel 14 vene sõdurit 79.laskurroodust. Juuli esimestel päevadel said kümme neist käsu lahkuda. Sõideti tuletorni paadil ja tõenäoliselt oli sõidusihiks Saaremaa, sest Ruhnu garnison allutati Lääne- Eesti saarestikult värskelt formeeritud Balti Piirkonna Rannakaitse (BPR) komandandile kindralmajor A.Jelissejevile, kelle staap oli Saaremaal. 8.juulil said ruhnulased raadiost teada, et sakslased on vallutanud Pärnu. Seega oli sakslaste käes kogu Riia lahte kaarena ümbritsev rannik. Ruhnu aktiivsemad ja mõjukamad mehed tulid nüüd kokku nõupidamisele, mida juhtis endine Eesti mereväeohvitser, Ruhnu tuletornivaht Johan Merend.
Viktor Kingissepa hukkamine Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil lõpuks kinni võtta mees, kes teadis, kus varjab end Eesti tagaotsituim kommunist Viktor Kingissepp. Kuid sidemees Linkhorst ei andnud KAPOle kedagi üles. KAPO andis asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunni pärast surma. Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Linkhorst oli kindel kui kalju ja ei andnud komandandile mingit informatsiooni (sellest tulenes ka tema hüüdnimi "Malm"). Kuid siis käis komandant välja trumbi, lubades Linkhorstile tema surmaotsuse tühistamist, kui ta annab välja Kingissepa varjupaiga. "Kas annate ausõna?" nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele Salomonia ja Juliane Tellmannile kuuluvas korteris. Tallinna komandant kutsus kohe välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis
kontsentratsioonilaagrite süsteemis 10 aasta jooksul KOKKU . Neist 403.713 inimesest 73.137 inimest suri Auschwitzis , nende seas 38.031 juuti . Dokumendid ise kujutavad endast eredat saksa korra musternäidist kuid samas lükkavad ümber nende väited , nagu oleks kontsentratsioonilaagrid endast kujutanud tapmis masinaid . Iga kuu , eranditeta , iga satelliitlaagri komandant , oli kohustatud saatma korraliku ettekande enda kinnipeetavatest (kõigi) laagrite komandandile SS kindral Richard Glucksile Oranienburgi laagrisse . Nende dokumentide järgi on väga lihtne kindlaks teha kinnipeetavate arv igas laagris , ükskõik millisel päeval , kust nad toodud , nende sugu , süütegu , suremus . Kõigile laagriasukaile kinnistati numbrid , nende laagrisse saabumisel ja need registreeriti . Sellest korrast peeti rangelt kinni , kuivõrd riided ja toit vangidele põhinesid täpsel vangide arvul .Aruannetes
märtsi varahommikul. Väljasaadetavate toomine laadimispunktidesse kujunes algul väga aeglaseks ning eshelonide komplekteerimine ja inimeste pealelaadimine venis kuni 29. märtsini. Ettenähtud plaani mittetäitmise hirmus haarasid operatiivgrupid kaasa isikuid, keda polnud küüditamisnimekirjadesse kantudki, sageli aeti kodudest välja vanurid, raskesti haiged ja vanemateta alaealised lapsed. Väljasaadetavad koos nende väikese pagasiga anti laadimispunktides üle julgeolekutöötajast komandandile. Pärast isikuandmete kontrollimist paigutati küüditatavad mitmekümne kaupa raudteel ootavatesse vagunitesse. Samal ajal kirjutas parteiaktiiv väljasaadetavate tühjades kodudes üles kogu nende vara, kümne päeva jooksul tuli see realiseerida või jagada laiali kohalikele kolhoosidele. Suuroperatsioonile anti nimeks "Priboi" (Murdlainetus) ning selle otseseks juhtimiseks moodustati Riiga NSV Liidu sisevägede ajutine staap. Kokku kaasati
8. jaanuaril 1942 likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis umbes sellisena ka edaspidi (BA MA, RH26-207/16a; ERA, f. R-358, n. 2, s. 8, l. 3; f. R-358, n. 1, s. 34, l. 9; f. R-358, n. 1, s. 10, l. 3 jj.). Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares) pataljoni ülem leitnant B
annaabi.ee 
