inimliiki ja pidas neid lausa vastikuteks ning tõsist muret tekitas talle ka see, et valged hakkasid ihaldama mustanahalisi ja see oleks valgevere muutnud segavereliseks . Peale sellist muudatust muutis ta kogu oma teooriat . See oli ühe teadlase mõttekäik aga oli palju teisi arvamusi veel, arvati ,et see kus vööndis elatakse paneb paika inimese nägususe ja arenguklassi. Teine põhiteema mille üle Gouldi juurutles oli kolpade mõõtmine . Mees nimega Morton oli nii öelda kolpade mõõtja kes mõõtmise tulemusel järjestas inimesed mõõdupuule. See on küll väga absurdne kuidas ta neid mõõtmisi tegi ja kuidas ta hindas oma mõõtmisi . Mõningatest tema mõõtmis arvutustes , saaks välja tuua selle ,et ta mõõtis inimeste kolpasid sinepiseemnetega mis olid erineva suurustega . Kui tema skaala oleks ruumiliselt olnud 1-50 mingit ühikut siis sinepiseemnetega mõõtmise viga oleks olnud sellest 1/5 . Seda viga ei ole võimalik ignoreerida . Nii
Haaravalt mõjub ta hauamonument kuningapaar Henri II-le ja meile juba tuttavast Firenze suguvõsast pärit Katariina di Medici'ile. Just suurtele tupsulistele kivipatjadele nõjatuvad poolalasti surnufiguurid sarkofaagil olid oma aja kohta harukordselt kujutatud. Nad oleksid nagu alles asja elus olnud, sest neist tundub veel õhkuvat elu soojust. Selle hauamärgi erakordsus saab selgeks siis, kui teada, et tol ajal oli sedalaadi töödes kombeks kujutada surma selle kõige võikamal kujul - kolpade ja luukeredena, mida katavad alles kõduneva keha osad. Prantsuse maalikunstnikest olid kõige renessanslikumad isa ja poeg Jean Clouet (1485- 1541) ning François Clouet (1522-1572) - mõlemad õuekunstnikud. Isa Jean töötas François I juures ning temale võlgneme tänu suurepärase renessansikuninga portree eest. Suurejoonelisena ja rahulolevana oma siidiläikelises kollase-musta mustriga puhevil rüüs, esindab kuningas tõesti uue ajastu, renessansiajastu inimest.
Üldjuhul räägitakse piibli-saatanast. Ka novellis „Taevased ratsanikud“ räägib kuritööst ja tapmisest ning lõpeb nii, et ilmub karvane olend Poova, kes esindab kurjuseideed. Selles novellis jääb inimene kurjale alla, inimese saatus on surm vägivaldsel moel. Tuglase novellides on palju surmajuhtumeid, kus inimesed surevad ebaloomulikult ja vägivaldselt (kägistamine, enda ülespoomine, kolpade lömastamine tellistega, plahvatus). Novell „Poeet ja idioot“ on esseistlik, st sündmusi on vähe, kuid arutletakse uue usu üle, mida kutsutakse kuradiusuks. Vägivaldne surm on patupalk. Inimesel küll on võimalus valida, aga ta valib vale tee, mis viib ta surma. Tuglas näeb inimese saatust pessimistlikus võtmes. Tuglase varases loomingus puudub usk lunastusse, hiljem veidi on usku. Värvisümboolikas kasutab musta kui kurjuse sümbolit, millele
tagajärjel leidis ta, et kõigil kurjategijatel ei ole võimalik leia neid bioloogilisi tunnuseid. Tunnused, mida uuriti, olid nt kolbad. Ferri viitab Lombrosole: normaalsete kolpadega mehi oli kolm korda rohkem sõdurite hulgas kui kurjategijate hulgas. Nende meeste hulgas, kellel esines korraga mitu anomaaliat, oli kolm korda rohkem kurjategijaid kui sõdurite hulgas. Polnud ühtegi sõdurit, kellel oleks üle 5 anomaalia. See selgitab, et kurjategijate hulgas on suurem hulk kolpade anomaaliaid, kus juures 50-60% kurjategijatest on mõned anomaaliad, 1/3-l palju anomaaliaid ja 1/10 on selles aspektis normaalsed. 1 Sellest tulenevalt hakkas ta siis hilisemal perioodil jagama kurjategijaid erinevatesse rühmadesse, kus siis ainult üks osa olid kaasasündinud kurjategijad. Kurjategijate tüübid: 1) sündinud kurjategija (born) moraalne imbetsill ja epileptik. Seos
¨hisele elemendile. Algselt `valge' t¨ahenduses olnud hakkab takse edasi u m¨arkima ka suurt, heledat, l¨ahemale tulevat, l¨ahemale t~ombavat, vanemat 61 meest, l¨o¨omist, maski jne. Valitud gruppi kuuluva m¨argi seletamiseks valitakse laiendatud t¨ahenduste seast sobiv v¨alja. Shirakawa seletusmehhanism toimib erinevalt. Autor kirjeldab mingi muistse kombe v~oi rituaali, antud juhul kolpade s¨ailitamine, mille keskmes on teatud esemed. Rituaalesemega, antud juhul kolbaga , on seotud terve rida toiminguid ja protseduure, mida v~oiks nimetada laiendatud t¨ahendusteks. Algse kujutism¨argi esinemisel m¨argielemendina on meil kasutada nii algne kui ka rituaaltoimingu kaudu laiendatud t¨ahendused. V~oimalused m¨argi j¨arjepidevaks seletamiseks on seega avaramad kui piirdudes u ¨ksnes ebam¨a¨arase `n¨apu' v~oi muu esmapilgul lihtsa, kuid oma konkreetsuses piiratud m~oistega
annaabi.ee 
