tööstuslik kasutamine, algatas ja juhendas diatomiidi- uuringuid. Robert Johannes Livländer (1903-1944) Tema teadustöö põhisuunaks oli geograafiliste pikkuste ja laiuste mõõtmine Eestis, tähtede ja planeetide ehitus. Koostöös Ernst Öpikuga saavutas rahvusvahelise tunnustuse ultraviolettkiirguse kolorimeetria alal. Avaldas üle 30 publikatsiooni astronoomia, geodeesia ja gravimeetria alal, oli esimese geodeesiaõpiku autor (1942). Juhtis Baltimaade gravimeetrilise võrgu arendamise töid. Korraldas Eesti Sõjavägede Staabi topohüdrograafia osakonna ülesandel Eesti triangulatsioonipunktide geograafiliste
intensiivsuse muutusest erinevatel lainepikkustel. Üldiselt on need meetodid kasutatavad nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks ainete määramiseks. Spektrofotomeetria omab olulist tähtsust orgaanilises analüüsis. Näiteks UV-Vis spektrid näitavad aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid ning infrapunaspektrid näitavad funktsionaalseid rühmi. UV-Vis spektroskoopia uurib neeldumisspektreid lähi-ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas kolorimeetria võimaldab värviliste ühendite kontsentratsiooni määramist sõltuvalt nähtava valguse neeldumisest infrapunaspektroskoopia (IP või IR) uurib neeldumisspektreid lähi-infrapunases piirkonnas; Fourier' spektroskoopia (FTIR). Spektrofotomeeter on seade, mis on ettenähtud vajalikus spektri osas valguse neeldumise mõõtmiseks ainetest läbiminekul. Spektrofotomeetri põhiosadeks on valgusallikas, monokromaator, uurimis- ja
intensiivsuse muutusest erinevatel lainepikkustel. Üldiselt on need meetodid kasutatavad nii kvalitatiivseks kui ka kvantitatiivseks ainete määramiseks. Spektrofotomeetria omab olulist tähtsust orgaanilises analüüsis. Näiteks UV-Vis spektrid näitavad aromaatseid rühmasid ja konjugeeritud sidemeid ning infrapunaspektrid näitavad funktsionaalseid rühmi. UV-Vis spektroskoopia uurib neeldumisspektreid lähi-ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse piirkonnas kolorimeetria võimaldab värviliste ühendite kontsentratsiooni määramist sõltuvalt nähtava valguse neeldumisest infrapunaspektroskoopia (IP või IR) uurib neeldumisspektreid lähi-infrapunases piirkonnas; Fourier' spektroskoopia (FTIR). Spektrofotomeeter on seade, mis on ettenähtud vajalikus spektri osas valguse neeldumise mõõtmiseks ainetest läbiminekul. Spektrofotomeetri põhiosadeks on valgusallikas, monokromaator, uurimis- ja
Maatriks on proovi see osa, mis ei ole analüüt 92. Kromatograafia põhimõte. Ainete eraldamine teineteisest. Kõige võimsam segude analüüsimise vahend. 93. Ainete hulkade määramine kromatogrammilt. Kvantitatiivne analüüs käib üldiselt kalibreerimisgraafiku meetodil. Kasutada võib piigi pindala ja piigi kõrgust. Enamuse detektorite puhul on piigi pindala võrdelises sõltuvuses aine konsentratsiooniga, seega on graafik sirge ja läheb punkti 0, 0. 94. Kolorimeetria. Kolorimeetrilisel analüüsil muudetakse määrav komponent ühendiks, mille lahus või emulsioon on värviline. Konsentratsioon lahuses määratakse värvuse tugeva järgi kas silmaga või fotomeetri abil. Mida intensiivsem on värvus, seda suurem on elemendi sisaldus lahuses. 95. Analüüsimeetod ja metoodika. Keemilised meetodid uuritava aine määramiseks on vaja teha keemilisi reaktsioone: Titrimeetria kvantitatiivse koostise määramine ehk mahtanalüüs
Maatriks on proovi see osa, mis ei ole analüüt 92. Kromatograafia põhimõte. Ainete eraldamine teineteisest. Kõige võimsam segude analüüsimise vahend. 93. Ainete hulkade määramine kromatogrammilt. Kvantitatiivne analüüs käib üldiselt kalibreerimisgraafiku meetodil. Kasutada võib piigi pindala ja piigi kõrgust. Enamuse detektorite puhul on piigi pindala võrdelises sõltuvuses aine konsentratsiooniga, seega on graafik sirge ja läheb punkti 0, 0. 94. Kolorimeetria. Kolorimeetrilisel analüüsil muudetakse määrav komponent ühendiks, mille lahus või emulsioon on värviline. Konsentratsioon lahuses määratakse värvuse tugeva järgi kas silmaga või fotomeetri abil. Mida intensiivsem on värvus, seda suurem on elemendi sisaldus lahuses. 95. Analüüsimeetod ja metoodika. Keemilised meetodid uuritava aine määramiseks on vaja teha keemilisi reaktsioone:
Analüüt on aine, mille sisaldust me analüüsiobjektis määata soovime. Maatriks on proovi see osa, mis ei ole analüüs. 94. Kromatograafia põhimõte Kromatograafia on sisuliselt meetodite grupp segades ainete eraldamiseks üksteist. Ta on enam-vähem kõige võimsam segude analüüsimise vahend, mis olemas on. 95. Ainete hulkade määramine kromatogrammilt Kvantitatiivne analüüs käib üldiselt kalibreerimisgraafiku meetodil. Kasutada võib piigi pindala, piigi kõrgust. 96. Kolorimeetria Kolorimeetrilisel analüüsil muudetakse määrav komponent ühendiks, mille lahus või emulsioon on värviline. Ühendi kontsendratsioon lahuses määratakse värvuse tugevuse järgi kas silmaga või fotomeetri abil. Mida intensiivsem on värvus, seda suurem on elemendi kontsentratsioon lahuses, ja vastupidi. Kui kahe täiesti ühesugustes tingimustes oleva ning ühte ja sama värvilist ühendit sisaldava lahuse värvused on ühesugused, siis on ka vastava
vastasmõju Uurimisobjektidest tulenevalt: Molekulspektroskoopia Aatomspektroskoopia Kiirgusspektroskoopias kasutatavad meetodid ja vastavad lainepikkused: · Röntgenspektroskoopia 0,01-10 nm · UV-Vis spektroskoopia (10-) 180-800 nm · Lähi-infrapunane (NIR) 800-2500 nm · Infrapunane (IR) 800 nm- 300 µm · Raadiospektroskoopia al. mõni cm 4.1 UV-Vis spektroskoopia Spektrofotomeetria, kolorimeetria, fotomeetria Molekulaarne absorptsioonspektroskoopia · Mõõdetakse aine poolt neelatud ultraviolett või nähtava valguse intensiivsust · Neeldumise intensiivsuse järgi saab määrata aine hulka, maksimumi kuju järgi põhimõtteliselt identifitseerida UV kiirguse 100...400 nm Nähtava valguse 400...800 nm Võivad olla ühes masinas koos ! Lähi-infrapunase kiirguse 800...2500 nm spektrialas
annaabi.ee 
