Koos, aga lahus Kohvikus einestasid kaks tüdrukut. Laura ja Liis. Peale pikaajalist vaikust ütles mossitades Liis: ,,Nii kahju, me ei kohtu enam kaks nädalat." Selle peale ütles Laura: ,,Miks??" ehmunult ja pillas leiva tüki taldrikule. ,,No ma rääkisin sulle ammu, et ma pean minema vanematega reisile kaasa," ütles Liis väsinud häälega. Kuna neil olid peo plaanid korraldatud, ütles Laura kokutades: ,,No, aga, aga, aga me ju pidime ..." Liis katkestas teda poole jutu pealt ja ütles ,,Räägime sellest siis, kui oleme söögi ära söönud." Nad jätkasid söögi söömisega ja kui söök oli lõpetatud, läks Liis kassa juurde ning maksis söögi eest. Nad istusid veel kohvikus, et jutt ära lõpetada. ,,Mida ma teen siin ilma sinuta, mul hakkab igav?" küsis Laura kurvalt. ,,No kui me Hispaanias ära käime, siis näeme ju ikka korra?" küsis Liis Laura küsimuse peale.
varem. Ta sai küll alustada uue novelliga, mille ta lõpuks sinnapaika jättis. (Wikipedia) 1802. aasta detsembris sai Jane Austen oma ainsa abieluettepaneku, mis tuli Harris Bigg- Witherilt, kes oli Jane vanade sõprade noorem vend. Harris oli hiljuti lõpetanud õpingud Oxfordis ja oli ka kodune. Harris ei olnud välimuselt atraktiivne ta oli ülekaaluline, tavalise välimusega, rääkis vähe, ning kui rääkis, siis kokutades, oli vestlustes agressiivne ja tal puudus igasugune taktitunne. Kuna Jane teadis teda juba nooruspõlvest, siis vastas ettepanekule jaatavalt, sest see abielu pakuks talle ja ta perele palju praktilisi eeliseid. Harris oli pärinud suured perekinnistud seal, kus õed Austinid olid üles kasvanud ja see pakkus mugavat pensionipõlve Jane vanematele ja püsiva kodu Cassandrale. Järgmiseks hommikuks mõistis Jane, et ta oli nõustumisega teinud vea ja katkestas kihluse. (Wikipedia)
Miks?" Telefonist kostus Anabeli mehe meeleheitel hääl, mis segunes nutu ja vihaga: "Daavid? Oled see sina? Mis lahti, millest sa räägid? Palun rahune!!!" Ei saanud ma alguses millestki aru. "Sina tapsid ta oma sõnadega!!!! SINA!! TA OLI SU PARIM SÕBER JA SINA TEGID NII!" röökis Daavid telefoni. Ma olin meeleheitel! Sest need sõnad, mis ta ütles, pärinesid viie aasta eest Eestist. "Pa-pa-palun ära rä-ägi sellest ke-ke-kellelegi! Ma-ma pa-pa-palun si-sind!" Hakkasin ma teda kokutades paluma. Aga tema viskas toru hargile! See juhtus jälle" "Ma ei suuda seda uskuda! See on lausa kohutav!" ma halasin natuke aega, aga siis hakkas mul kiire. Ma pakkisin ruttu kohvrid ja kihutasin lennujaama. "Kunas väljub esimene lennuk Itaaliasse?" küsisin pileti kassast. "45 minuti pärast, proua. Kas te soovite osta piletit?" küsis kassapidaja. "Jah, soovin küll," vastasin kiiruga. "Ma palun teie isikuttõendavat dokumenti. Kas passi, ID-kaarti või sünnitunnistust," ladus ta mulle ette
tundis neetud kerjuse Justiitspalee suursaalist. «Meister...» kogeles ta, «mu härra, aulik isand . *. Kuidas pean teid nimetama?» ütles ta lõpuks, jõudes oma tituleerimises haripunktini ja jäädes nõutuks, kuidas veel kõrgemale minna või sealt alla tulla. «Aulik härra, majesteet või semu, nimeta mind, kuidas ise tahad. Tee aga kähku. Mis on sul enda kaitseks öelda?» «Enda kaitseks!» mõtles Gringoire. «Asi on halb.» Ja kokutades vastas ta: «Ma olen see, kes täna hommikul ...» «Vannun kuradi küünte juures,» katkestas teda Clopin, «ütle oma nimi, lontrus, muud midagi! Kuula! Sa seisad kolme võimsa valitseja ees: minu, hulguste kuninga Clopin Trouillefou, suure keisri järeltulija, Argoo kuningriigi kõige kõrgema läänihärra ees; mustlaste hertsogi Mathias Hungadi Spicali, selle kollase vanamehe ees, kellel narts ümber pea
annaabi.ee 
