Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Päev pole, öö ei ole, silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Kogust ,,Igatsuse laulud" (2007) "Koduigatsus" Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. tuul mängib lillelõhnaga  mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune viib sinimetsa poole kaugele, sääl kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset minu meele. Kogust "Igatsuse laulud" (2007)
meel ja mõte alas, haamer, himu ääsi tulekiht. Mis nii elu pajast tuleb? Ikka puhastatud kuld! Oh sa süda, vaene süda, nii saab ilmas kullaks muld. Nõnda ilmas nii ja teisti kujunev saab inime, hing ja igaühe sisse oma imeline tee. Kojuigatsus Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga mu ümber sala laulvad vaiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune viib sinimetsa poole kaugele, sääl kasekõne loob kui pilvi teele, et kanda kojukutset minu meele. Ja sala laulvad minu vaiksed leinad, et õitsvad kodus valged ristikheinad. Kevade õhtul Nagu magus unenägu tine hõise igal pool; üle aasa ujub tasa valge udu jahe vool. Metsa põues nagu kõne, punga puhkemise jutt; üle välja, üle põllu rõõm kui värin, õnne nutt. Eha kumab, päike magab, siiski kõik on ärkvel veel, nagu õnnis ootamine: armas on ju ammu teel! Ja mu südant täidab sala nagu soojus sumaja: võiksin läbi vaikse ilma
eestlase lemmik näitleja Tõnu Kark. Kirjanikud samastavad ka tihti loodust ning kodu omavahel. Ernst Ennol on väga kena luuletus nimega ,,Kojuigatsus’’. Tema kirjutabki loodusest kui kodust endast. ,,… Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune, Viib sinimetsa poole kaugele, Sääl kasekõne loob kui pilvi teele, Et kanda kojukutset minu meelde. Ja sala laulavad minu vaiksed leinad, Et õitsvad kodus valged ristikheinad.’’ Perest ja kodust kirjutas Marie Under luuletuse ,,Lind poegadega’’. Tema ei räägi loodusest kui enda kodust, vaid talle meeldib kujutada ette, et ta oleks nagu keegi teine, näiteks nagu mõni lind, kes elab oma pesas ja tegeleb seal rahulikult enda asjadega. ,,Elas, elas uisa unes,
Võin oma palveid veelkord üle anda, on hingedele selleks jäetud päev. 12 HINGEDEPÄEV Jaan Lõo Täna hingedepäev. Täna tulevad kõik, kes mind on loonud ja aegade hämarusest ette toonud, mu muistsed vanemad, kallid kooljad, mu kodu ja rahva eest kostjad ja hooljad. Tulge kõik, tulge kõik, teid kutsun ma, kõik pirrud ma süütasin põlema, laud nõtkub söökide, jookide all ja õled puhtad on põrandal. Mu kojukutset nad kuulevad ja haudadest hulgana tulevad mu esiisad, kaugelt muinasmaalt: kes kütt, kes kalur Volga ra'alt, kes süütasid Muroma kütiste tuld, kes teavad, kus peidus on Kungla kuld; kes ilmus kui võitja maleva, et Eesti kodu siin rajada; kes langes Eesti viimses väes, kes rauges raske orjuse käes. Nende varjud ja vaimud täitvad mu toa, mu tare, mu kambri, mu koduse toa. Võtke mu värsket, mu uudseviljast, kestke mu kappades vahtavast kaljast; saatke mu künnile, külvile kasu,
kujutama põhikujundeid. Kojuigatsus Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga mu ümber tasa laulavad vaiksed leinad. Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune viib sinimetsa poole kaugele, sääl kasekõne loob kui pilvi teele, et kabda kojukutset minu meelele. Ja sala laulavad minu väiksed keinad, et õitsvad kodus valged ristikheinad. ,,Kojuigatsus" ei ole ainult püüdlemine lapse ja noorpõlves armsaks saanud kodutallu Soosaarele, vaid enamatki, sümboolset, mis jäänud lugeja aimamata. Riimikäsitlus võib tunduda isegi abitu (teed:keed). Enno luulestiilile on tunnuslikud meeleolu loovad kordused ning meelsasti
annaabi.ee 
