laulude ja pärimuslugudega loodud muinasmaailma. Pärast algteadmiste omandamist kodupaiga koolis õppis Enno Tartu Trefferni gümnaasiumis ja reaalkoolis, seejärel Riia polütehnikumis kaubandusteadust. Kooliraha teenimiseks tüütas ta vahepeal ,,Postimehe" toimetuses. Aastail 1901-1919 oli luuletaja Valga krediidiühingu asjaajaja, kuid ametniku töö ei meeldinud talle. 1919. aastast kuni surmani aastal 1934 las kirjanik Haapsalus ja töötas hooliva kohusetundlikkusega läänemaa koolinõunikuna. Aastatel 1923-1925 oli ta ajakirja "Laste Rõõm" toimetaja. Enno maailmavaade lähenes panteistlikule arusaamale, et jumalik alge on killustatud kogu looduses, millest inimene on üks osa ja samades õigustes kõige elavaga. Tema luulet mõjutas peale filosoofiliste arusaamade ka sümbolism, eriti selle belgia esindaja M. Maeterlinck. Enno üks põhisümboleid oli ,,kodu", nii tema armas reaalne Soosaare kui ka kingekodu ja püüdluste lõppeesmärk
seda, mis ka loomuliku asjade käigu puhul juhtuks. Ta kohtub uhkeldajaga, kes näib elavat vaid selleks, et end imetleda ja seda ka teistel teha lasta. Kolmandana kohtub prints joodikuga, kes joob selleks, et unustada oma häbi joomise pärast. Neljandal asteroidil näeb väike prints ärimeest, kes hoolib vaid varanduse kokku ajamisest, et seda siis juurde soetada. Järgmisel planeedil on laternasüütaja, kes pedantliku kohusetundlikkusega iga minut oma laternat süütab ja siis jälle kustutab ning tal ei ole puhkuseks aega. Viimasel asteroidil on geograaf, kes kaardistab maid vastavalt maadeuurijate jutule, kelle pädevuse kohta ta aga alati tõendeid tahab. Ise on ta liiga uhke, et oma silmaga maid uurida. Kõik need karakterid, keda väike prints kohtab, on peegelduseks ühiskonnas levinud arheotüüpidest. Vastandades neid väikesele printsile, on teose taotlus ilmne - rõhutada lapselikult lihtsameelset ja
oma alamatelt vaid seda, mis ka loomuliku asjade käigu puhul juhtuks. Ta kohtub uhkeldajaga, kes näib elavat vaid selleks, et end imetleda ja seda ka teistel teha lasta. Kolmandana kohtub prints joodikuga, kes joob selleks, et unustada oma häbi joomise pärast. Neljandal asteroidil näeb väike prints ärimeest, kes hoolib vaid varanduse kokku ajamisest, et seda siis juurde soetada. Järgmisel planeedil on laternasüütaja, kes pedantliku kohusetundlikkusega iga minut oma laternat süütab ja siis jälle kustutab ning tal ei ole puhkuseks aega. Viimasel asteroidil on geograaf, kes kaardistab maid vastavalt maadeuurijate jutule, kelle pädevuse kohta ta aga alati tõendeid tahab. Ise on ta liiga uhke, et oma silmaga maid uurida. Kõik need karakterid, keda väike prints kohtab, on peegelduseks ühiskonnas levinud arheotüüpidest. Vastandades neid väikesele printsile, on teose taotlus ilmne - rõhutada
Tema pseudonüüm oli Ellis Bell. Ta oli kuuelapselise perekonna viies laps. Tal oli neli õde Maria, Elizabeth, Charlotte ja Anne. Samuti oli tal vend Patrick Branwell Brontë. 1820. aastal kolis perekond Haworthi lähedale. Pärast ema varajast surma vähi tõttu asus perekonna juurde elama üks tädidest, kellele aga Yorkshire, pastorimaja, pastor ise ja ta lapsed peale poja põrmugi ei meeldinud. Tädi täitis oma ülesandeid tapva asjalikkusega, parimal juhul jaheda kohusetundlikkusega. Neid tädi iseloomujooni on hiljem oma teostes elustanud nii Charlotte kui Emily. ,,Vihurimäe" Nelly Dean, kelle fantaasiavaesus areneb küll mitte eriti usaldusväärseks headuseks, on tollesama Cornwalli-tädi pealt kirjutatud. Emily isa oli pastor, kes kirjutas luuletusi ja lubas lastel lugeda kõike, mida nad soovisid. Kuueaastasena läks Emily, nagu ta teised õedki, pastoritütarde kooli Cowan Bridge´i. Sealsed olud olid niivõrd katastroofilised, et kaks vanemat õde surid 1825
mõistusolenditele. Iga inimtegu lähtub mõnest subjektiivsest printsiibist ehk maksiimist ning inimese moraalse väärtuse määrab täielikult see, kas tema tegevuse maksiimiks on austus moraaliseaduste vastu ehk kohus kuuletuda kategoorilisele imperatiivile ([lihtne rahvatarkusest lähtuv reegel] K-l subj. printsiip, millest iga tegu lähtub või millega kooskõlas see sooritatakse). Selliselt Kant võrdsustab inimese kogu moraalse väärtuse teatud liiki kohusetundlikkusega. Sageli nähakse selles teiste inimlike vooruste (nagu heasoovlikkus) alavääristamisena. Küsitavad on Kanti eetikasüsteemis ka vabaduse seostamine enesevalitsemise ja enesele seaduseandmisega ning praktiline vajadus mõtelda, et moraali tingimuseks peab olema õiglane jumal. Kant ei lähtunud (aristotellikust) inimolemise eesmärgist, vaid puhtas mõistuses aprioorselt antud kõlblusseadusest, kategoorilisest imperatiivist. See ei olnud vaatlusele ja kogemusele
Aga mis pean tegema mina, et sisendada Planchet'le kiindumust, usku voi austust minu vastu, mina, kellel pole kindlat kohta ega varandust ja kes ma pole ei musketär ega isegi kaardiväelane?» «Lugu on tõsine,» vastasid kolm sõpra. «See on sisemine asi. Teenritega on lugu samuti nagu naistega. Neile tuleb kohe alguses koht kätte näidata, kuhu nad kuuluvad. Mõtelge selle üle järele.» D'Artagnan mõtles järele ja otsustas esialgu Planchet' läbi kolkida, mida ta ka tegi temale omase kohusetundlikkusega. Pärast seda kui d'Artagnan oli teenri korralikult läbi nüpeldanud, keelas ta Planchet'1 ilma. loata teenistusest lahkuda. Ta lisas: «Tulevik ei peta mind, kindlasti tulevad paremad ajad. Kui sa minu juurde jääd, oled sa tehtud mees. Mina olen liiga hea isand, et jätta sind õnnest ilma ja lasta sind sinu nõudmise peale lahkuda.» Musketäride juures põhjustas see teguviis sügavat austust d'Artagnani diplomaatiliste võimete vastu
annaabi.ee 
