1896. lahkus esimese eestikeelse lehe ,,Postimees" toimetaja K.-A. Hermann ning et vältida lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte, müüs ta selle Tartu rahvuslaste juhtidele Villem Reimanile, Oskar Kallasele ja Heinrich Koppelile. Uueks toimetajaks sai Jaan Tõnisson. Jaan Tõnisson (21.dets.1868-1941) sündis Viljandimaal rikkas peres. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning samal ajal oli EÜS-i esimeheks. Tegutses ,,Postimehe" toimetaja ning siis läks Venemaale kohtuametnikuks. Tagasi tulles Tartusse, koondas ta ,,Postimehe" ümbert rahvuslikult meelestatud haritlased. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. Sellega seoses tekkis 'sulesõda' Ado Grenzsteiniga, kes oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Nõudis emakeelset kooliharidust. Sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule
Teda häirib, et saalis on 8 noort inimest, kes kuulevad üksikasju tema vigastustest. H toetas taotlust kuulutada istung kinniseks, kuna istungil avaldatu võib rikkuda tema ärisaladuse hoidmise kohustust, samuti on see vajalik K eraelu kaitseks. Kohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et saalis viibivad 3 õigusteaduskonna tudengit, kolm politseiametnikku, kes asja uurisid ja 2 isikut, kes soovivad pärast gümnaasiumi lõpetamist kohtuametnikuks saada. Seega olevat kõigil põhjendatud huvi asja arutamise juures viibida. Kas kohus tegi õigesti? Kohtud naudivad laia diskretsiooni üldiselt saadetakse tudengeid välja vaid äärmisel juhul. Sageli lubatakse jääda ka kinniste kohtuistungite juurde. Tal ei ole erikohtlemist, et ta on politseiametnik oleme tsiviilis! Potentsiaalsed tunnistajad sellisel juhul peaks nad kohtusaalist eemaldama, et saaks hiljem tunnistajana üle kuulata. Kui uurimine käib, siis H ja K on mõlemad
Tartu renessanss (Villem Reiman, Jaan Tõnisson, Postimees): Eestlaste haritlaste selts eesotsas Jaan Tõnisson ja Willem Reiman ostsid ära ajalehe Postimees, aastal 1896. Jaan Tõnisson koondas oma mõttekaaslasi enda ümber ajalehe toimetamiseks. Ta püüdis kujundada ajalehele uut palget. Jaan Tõnisson ja Willem Reiman olid mõlemad pärit Viljandimaalt, lõpetasid Tartu Ülikooli (Tõnisson õigusala, Reiman usuline ala). W. Reiman oli Kolga-Jaani kirikus aga J. Tõnisson sai Venemaal kohtuametnikuks. Alles Postimehe ajalehe ostmine võimaldas tal Eestis tegutseda. Postimees muutus julgemaks ning lugejate arv kasvas. Esimene võitlus oli rahvusliku alaväärsuse vastu, eestlased tundsid häbi oma rahvuse üle (Kadaka sakslane ja Paju venelane: eestlased, kes saksastusid või venestusid). Oli tarvis näidata, et eestlased on samasugused rahvas nagu venelased, sakslased ja soomlased. Jaan Tõnisson ja Willem Reiman hakkasid Tartus avalikes paikades kõnelema eesti keelt
Päeval ei saanud nad muud teha kui kabelisse viivaid treppe mööda üles ja alla marssida, öösel pidid nad lisaks õhtu- ja hommikupalvustele paarkümmend korda voodist hüppama ja kongi põrandal põlvitama. Ei ole teada, kas kurat loobus kiusamisest või väsisid mungad: kuid kolme kuu pärast tuli patukahetseja seltskonda tagasi, ümbritsetuna mainest, et kurjad vaimud teda nii vaevavad, nagu ei ole veel kedagi siin maailmas vaevanud. Kloostrist lahkudes hakkas ta kohtuametnikuks, nimetati oma onu järel parlamendi esimeheks, hakkas kardinali poolehoidjaks, mis tõendas tema ettenägelikkust, sai kantsleriks, aitas innukalt Tema Eminentsil süvendada viha kuninganna-ema , vastu, kättemaksu kuninganna Annale, õhutas kohtunikke Chaláis' asjas, julgustas Prantsusmaa ülemtimukat härra de Laffemas'd tema katsetes ja lõpuks, olles täiesti kardinali usalduse võitnud, oli ta jõudnud nii kaugele, et talle usaldati ebaharilik ülesanne, mida ta
annaabi.ee 
