aastast korraldatakse talgupäevi ,, teeme ära" . Vabatahtlikud korjasid teepervedelt ja laantest tohtult prahti.See projekt oli nii edukas, et selliseid koristuspäevi korraldakse ka väljaspool Eestit. Alati on lihtsam midagi rikkuda kui parandada või taastada .Nii on ka ümbruskonna korrashoidmise ning säilitamisega. Kui tahame hoiustada elamisväärset keskkonda,siis peaksid inimesed hakkama mõtlema, kuidas majandada loodussõbralikult.Tihtipeale inimesed arvad , et millegi kohendamiseks tuleb teha tohutuid ümberkorraldusi. Tegelikkuses piisab vaid mõnest muudadusest oma igapäevaelus, et tagada ilus ühiskond järgmistele põlvedele.
Esimeseks kevadiseks põllutööks oli maa ettevalmistamine suviviljade külviks - põlispõldude künd ja äestamine, ale- ja kütisepõletamine. Aleviljelus oli Põhja-Euroopa metsavööndis seal hulgas ka Eestis vanim maaharimise viis. Lõuna-Eestis tehti alet veel 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Noor mets langetati ja koondati vaaludesse. Mõningase seismise järel vaalud kuivasid, misjärel vaalud põletati. Vaalude kohendamiseks põletamisel ja tule edasikandmiseks järgmisele vaalule kasutati pikki teibaid. Põletamisel oli tuleoht suur. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas tulise tuha sees põlesid ära viisud ja pastlad, kuigi neid kasteti pidevalt vette, samuti said kannatada takused ja linased riided. Tuhaga väetatud maa andis esialgu hea saagi. Mõne aastaga saagikus langes ja siis jäi maa karjamaaks. Kõige varem sai hakata kündma vana sööti, mille kündmiseks sobivaim aeg oli siis,
ehitama Koptõvo lennuvälja mis pidi laiuma 4 ruutkilomeetri peale. 3 tuhat meest jaotati tööbrigaadidesse kes kõik jaotati kas kokkadeks, kokaabideks, metsatöölisteks või kraavitöölisteks. Kõik pidid hakkama täitma oma töönorme et saada kätte enda toidukogus, kes lisa tegid said eraldi lauda kus oli parem ja rohkem toitu. Esimesel vabal päeval peale 3 nädalast töötamist oli mõeldud riiete kohendamiseks ja tekkisid lahkhelid nende vahel kes tegid norme üle ja kes ei suutnud normide liiga kiire tõstmise pärast enam norme ületada. Mõne kuu pärast koliti nad 3-4km eemale Korjažmasse kus nad paigutati barakkidesse mis oli jagatu ruumikuubikuteks, varsti peale seda hakati toidupuuduse tõttu varastama toitu kohalikelt mis rikkus nende omavahelisi suhteid ja kauba vahetamist jäi kõvasti vähemaks. Hakati otsima alternatiive ja leitsi vana mahajäetud jahuladu. Seejärel
niisugune liikumine intiimsemasse tsooni tavaliselt mugav ja vastuvõetav. Ent pange tähele seda, kuidas inimesed reageerivad, kui rühma võetakse vastu võõras. Dünaamika muutub peaaegu vältimatult, isiklik tsoon avaneb väljapoole, et uut inimest mahutada. Kui inimene ei ole tuntud, toimub tõenäoliselt mingis vormis tutvustamine ja tervitamine. Alguses võidakse rakendada barjäärzeste, nagu vaheliti käsivars või käe hoidmist keha ees. Mõni võib oma isikliku ruumi kohendamiseks astuda sammu tagasi, teine võib keerata ette õla või pöörata pea kõrvale, et hoopis kellegi teisega rääkida. Võimalik, et keegi vabandab ja 38 lahkub näiteks tualetti. Aga kui uustulnuk vast võetakse, siis pikkamööda barjäärid langevad ja rühm hakkab jälle tasapisi koomale tõmbuma, jätkates normaalset vestlust. 3.1.4 Sotsiaalne tsoon: alates umbes 1,2 m kuni ligikaudu 3,6 m
annaabi.ee 
