kurba uudist ka neile teatama. Järgmisel päeval tänas pataljoniülem Ahast tema vapruse eest ja määras ta uueks juhiks Käsperi asemel. Neil toimus mitu lahingut ja vahepeal oldi juba hädas, kuna vaenlasel oli soodne asukoht ja too ei mõelnudgi taganeda. Pärast mõningast mõtlemist saadi aru, et olukorda saab päästa vaid Ahas. Ta tormas koos oma rühmaga üle lageda välja lepiku poole, teades iga hetk, et on surma suus. Kuid nad jõudsid kõik tervelt kohale ning pärast kolme kogupauku oli vaenlane põgenemas. Järgmiseks oli plaan vabastada ka Valga. Haavata sai Kohlapuu, kellel ütles hiljem mõistus üles. Samuti ka Ahas. Ahase jaoks oli see viimane võitlus, sest ta oli andnud endast kõik ja keegi ei saanud temalt rohkem enam nõuda. Lahing lõppes edukalt ja sellega oli sõda võidetud. Ärgates järgmisel päeval talutoas, sai ta Tääkerilt teada, et ka Konsap läks. Nüüd, kus sõda oli lõppenud, sai ta minna tagasi Tartu ja hakata uuesti koolis käima
Ülestõusu protsess algas 9. jaanuaril Verise pühapäevaga. 13. oktoobril algas Moskvas raudteelaste sterik mis levis lainena üle Vene riigi. Järgmisel päval liitus ka Eesti. 15. oktoobril võttis tööliste esindaja kogu "Estonias" vastu dokument milles esitati nõudmine kutsuda kokku Asutav Kogu, nõuti sõna-, trüki- ja koosolekuvabadust ning isikupuutumatust. 16. oktoobril liikus tööliste rongkäik Uuele turule, et pidada miitingut. Kuberneri korraldusel lasti kolm kogupauku millega tapeti ning haavati hulga inimesi. 17. oktoobril ilmus Peterburis tsaari manifest milles anti rahvale ,,kodanliku vabaduse kõikumata alused tõelise isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosolekute- ja ühingute-vabaduse alusel" Esimene eesti legaalne partei Eesti Rahvameelne Eduerakond. 27-29 novembril toimus Tartus ülemaaline rahvaasemikkude koosolek mis lõhenes poliitiliste vaadete erinevust. Ülestõusnute vastu saadeti karistusasalgud
oktoobril 1905 Tallinnas 29. oktoobril (vkj 16. oktoobril) 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piiras lähedal asunud Ringkonnakohtu juures valvel olnud sõjaväeüksus (ca 100–120 sõdurit) turu ümber ning avas kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta 30 sammu pealt tule, tehes viis kogupauku; tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 2. novembril (vkj 20. oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi
Oktoobri üldstreik ja 16. oktoobri veretöö. 16. oktoobril 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piirasid turu lähedal asuva Ringkonnakohtu valvel olnud sõjaväeüksus(ca 100–120 sõdurit) ning avas 30 sammu pealt (kapten Nikolai Mironovi käsul) kogunenute kohta tule, tehes 5 kogupauku – tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. 23. oktoobril aga vabastati ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast. Järjekordne üldstreik toimus 26. oktoobril, aga 27.–29. novembril 1905 toimus Tartus üle- eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti
annaabi.ee 
