Nagu Eberhard Gutsleffi eessõnast võib välja lugeda, tegeles Thor Helle grammatika koostamisega juba sellest ajast peale, kui ta 1713 Jüri koguduse õpetajaks sai. Grammatika ilmus 1732, mil piiblitõlke Vana Testamendi keeleline toimetamine oli alles käimas. • Pietistlik usuvool (18.saj, Helle selle järgijaid), mis tähendas senisest tunduvalt suurema tähelepanu pööramist piiblitekstidele ja üritusi viia vagadusele koguduseliikmeid. Piibli ilmumise juures oluline ülestähendus. • Eestikeelse piibli ilmumine rahvale Põhja- ja Lõuna-Eestis: Uue Testamendi aluseks on 1715. aastal ilmunud põhjaeestikeelne tõlge, millel oli omakorda pikk ajalugu. 1720-ndate aastate teisel poolel redigeeriti seda tõlget Thor Helle juhtimisel, lähendades seni suhteliselt palju Martin Lutheri saksakeelsele versioonile toetuvat teksti kreekakeelsele originaalile ning parandades selle eesti keelt
Peremehe nõusolekul võisid ettevaatlikumad orjad avada oma käsitöökoja või väikese kaupluse, kuigi suur osa läks tulust orjapidajale, sai ori nõnda koguda raha enda vabaksostmiseks. Orjade pidamine oli kõigile loomulik, mida ainult küll ristiusu kirik taunis, aga ei keelanud. Ebakõlbeliseks peeti pidada orjana kaasmaalast, kes oli veel ka kristlane. Orjade vabastamist hakkasid toetama riik, sest said nii uusi maksumaksjaid ja sõjamehi ja õigeusu kirik, sest nõnda said uusi koguduseliikmeid ja munki. Orjadeks võisid olla vaid ristimata barbarid, aga kui selline ori võttis vastu ristiusu või avaldas soovi astuda keisri sõjaväkke, sai ta vabaks meheks. Alates 1095. aastast lubati orjadel kristlikult abielluda, luua oma pere ja omada vara ning keelati vabade inimeste orjaks muutmine. (Palamets 1991: 14-15). Keiser Bütsantsi keiser ehk basileus oli üks väheseid välitsejaid ajaloos, kellele kuulus suur võim ja
1321. ) teose ,, Jumalik komöödia ,, autor. Keskajal korraldati nii kiriklikke kui ka ilmalikke näitemänge. Kiriklikud etendused arenesid välja jumalateenistuses. Et jumalateenistust rahvale arusaadavamaks teha, lülitati sellesse piibliteemalised sõnalised või muusikalised vahepalad. Järk-järgult kasvas siit välja kiriklik näitemäng müsteerium. Algul kandsid selliseid näitemänge ette preester ja kooripoisid kirikud altari ees. Aja jooksul hakati ka koguduseliikmeid tegelastena kaasa tõmbama. Nii jäi kirik suuremate lavastuse jaoks kitsaks ja neid hakati etendama kirikuesisel väljakul. Näitemängude teemad olid võetud piiblist. Etendati maailma loomist, kus peaosalisteks olid Jumal, põrguvürst Lucifer, Aadam ja Eeva. Kõige levinum oli aga lavastus Kristuse kannatustest ristil ja tema ülestõusmisest. Seda nimetati kannatusmänguks. Pilet 7. 1) Feodaalide elu keskajal ( 6 )
laulda ka kirikulaule. Mülleri suhtumine oma kirikuõpetaja kogemusse oli pigem üleolev, negatiivne, leige, tõrjuv, ükskõikne. Müller esitab koguduseliikmete ametite kataloogi: meister, põllumees, lambakarjus, teenija, voorimees – sotsiaalne kuuluvus on loetelu kaudu esile toodud. Müller lootis, et kui talupojad kirikus käivad ja töö kõrvale regilaulu laulavad, siis kirikuinimestena võtavad nad kirikulaulu igapäevaseks laulmiseks üle. Mülleri toon on manitsev: peab oma koguduseliikmeid 4 madalateks, sest nad naeravad jumala üle ja teevad pattu. Kogu jutluse plaanis on Mülleril näha, et ta ühelt poolt valitseb ja on kuri, irooniline, aga teiselt poolt hooliv (armas rahvas) ja muret – ta usub, et see kogudus võiks laulude mõtte ükskord selgeks saada ja kogudus võiks neid paremini ning kõlavamalt esitada; tal on vajadus aidata, mitte üksnes sõimata
annaabi.ee 
