mSv ning sellest 85% on looduslikest allikatest. Looduslikust radioaktiivsest kiirgusest suurimat osa omavad radoon (~1,2 mSv/a) ning taustkiirgus, mille vähendamiseks eriti võimalusi pole. See taustkiirgus ehk foon annab aastas umbes 1 mSv ning sisaldab gammakiirgust, kosmilist kiirgust ja inimese enda radioaktiivsete nukliidide kiirgust. Tehislikest kiirgusallikast saab inimene meditsiinis kasutatavast kiirgusest põhilise osa, mis moodustab 14% kogudoosist. Kasutatakse röntgenikiirgust, kuid ka gammakiirgust ja elektrone ehk beetakiirgust. Tehiskiirguse allikateks on lisaks tuumakatastroofid, tarbekaubad näiteks helendavad numbrilauad kelladel ja suitsuandurid, radioaktiivsed heitmed tuumakatsetustest, tuumaenergeetikast, militaarehitistest, tööstusest, meditsiiniasutustestja teadusasutustest. Osa kiirgusest saadakse tänu elukutsele ning üldjuhul on tegemist loodusliku kiirgusega
Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse uhmris pulbriks ja lahustatakse – Füsioloogilises lahuses (0,6% keedusoolalahus), destilleeritud vees 0,5% novokaiinis HORMONAALNE STIMULEERIMINE Emaskaladele süstitav hüpofüüsi doos on 3 mg 1 kg kehamassi kohta. Marja ühtlasemaks valmimiseks tuleks vajalik hüpofüüsi kogus süstida kahes järgus. Esimese süstiga (eelsüst) antakse 1/5 ja 12tunnise vaheaja järel põhisüstiga 4/5 kogudoosist. (Põhisüsti järel annavad emaskalad normaalsel temperatuuril (üle 17 °C) marja 8 kuni 14 tunni möödudes, madalamal temperatuuril aga tunduvalt hiljem) Isaskalu süstitakse üks kord, arvestusega 1,5 mg hüpo füüsi 1 kg kehamassi kohta. Hüpofüüsi suspensioon süstitakse kala seljalihasesse. Soovitav on isaskalu süstida 20–24 tundi enne eeldatavat niisavõtmist. MARJA JA NIISA LÜPSMINE Karpkala mari on rohekas või rohekas-kollakas. Kollane värvus võib viidata marja
Selliselt võib säilitada mitu aastat. Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse uhmris pulbriks ja lahustatakse kas füsioloogilises lahuses (0,9% keedusoola lahus), destilleeritud vees või 0,5% novokaiinis. Süstitav kogus Emaskalale süstitav doos on 3 mg 1 kg kehamassi kohta. Marja ühtlasemaks valmim iseks tuleb hüpofüüsi kogus süstida kahes järgus. Eelsüst 1/5 ja 12 tunni järel põhisüst 4/5 kogudoosist (marja saab võtta 17 kraadi juures 8-14 tunnu möödudes) Isaskalu süstitakse 1x, arvestusega 1,5 mg hüpofüüsi 1 kg kehamassi kohta. Soovitav on isaskalu süstida 20-24 tundi enne niisavõtmist. 5)MARJA JA NIISA LÜPSMINE Karpkala mari on rohekas või rohekas-kollane. Marja lüpstakse siis, kui see voolab vabalt või kergel vajutamisel kala kõhule. Kalu tuleb enne uinitada, kasutades MS222 anesteetikumi (kontsentratsioon 100 mg/l). 6)MARJA VILJASTAMINE
Selliselt võib säilitada mitu aastat. Süstimiseks kaalutakse vajalik kogus kuivatatud hüpofüüsi, hõõrutakse uhmris pulbriks ja lahustatakse kas füsioloogilises lahuses, destilleeritud vees või 0,5% novokaiinis. 99 Süstitav kogus Emaskalale süstitav doos on 3 mg 1 kg kehamassi kohta. Marja ühtlasemaks valmim iseks tuleb hüpofüüsi kogus süstida kahes järgus. Eelsüst 1/5 ja 12 tunni järel põhisüst 4/5 kogudoosist (marja saab võtta 17 kraadi juures 8-14 tunnu möödudes) Isaskalu süstitakse 1x, arvestusega 1,5 mg hüpofüüsi 1 kg kehamassi kohta. Soovitav on isaskalu süstida 20-24 tundi enne niisavõtmist. 100 Isase (vasakul) ja emase (paremal) karpkala välised erinevused. Karpkala sugulise küpsemise stimuleerimiseks kasutatakse suguküpse kala hüpofüüsi ekstrakti süstimist. Hüpofüüs sisaldab vajalikke hormoone
vastasküljel asuva andurite rea poolt. Arvuti koostab patsiendist lõigu- või sektorikujulise läbiva kujutise, mis võimaldab saada kõrgetasemelist diagnostilist informatsiooni. Siiski tuleb arvestada, et KT puhul võivad doosid olla suurusjärgu võrra või veelgi suuremad kui tavalises röntgendiagnostikas. KT uuringud suurendavad oluliselt meditsiinilise diagnostika käigus saadud kollektiivdoosi ja mõnes riigis ulatub see kuni 40 protsendini kogudoosist. Soolestiku alaosa uurimine annab 10 protsenti kogu kollektiivdoosist ja rindkere uurimine umbes ühe protsendi. Need arvud näitavad selgelt, et mõned suhteliselt harva kasutatavad protseduurid võivad anda elanikkonnale kaugelt suurema doosi kui tavalisemad uuringud. Seepärast KT ei kasutata, kui tavalisest röntgenuuringust piisab diagnoosi määramiseks. Diagnostilised protseduurid, mille käigus saadakse kõige suuremaid doose, on siiski sekkuva radioloogia protseduurid
annaabi.ee 
