1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. L. Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patrioodil lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino-Lilled" (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal. Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidendid Saaremaa onupoeg 1870 mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele. Jakobsoni õhutusel on
Eesti lastekirjandus tekkis ja arenes käsikäes kogu rahvuskirjandusega. Sajandi teisel poolel toimus otsustav murrang ka õppekirjanduses, mille tõi kaasa C. R. Jakobsoni „Kooli Lugemise Raamatu“ I (1867) ilmumine. 19. saj viimase veerandi tõlkekirjanduse hulka kuulub palju rahvusvaheliselt tuntud ning tunnustatud laste- ja noorsooraamatuid. Tuleks esile tuua H. C. Anderseni, Ch. Perrault’, Z. Topeliuse, vendade Grimmide ja W. Hauffi muinasjutte, mis ilmusid eri kogudena, osalt aga mõnes juturaamatus või kalendriks. 1883. aastal avadaldas M. J. Eisen „Kalevala“ proosaeestinduse „Väike-Kalevala“. Alates 70ndatest aastatest jõuavad lastekirjanduse probleemid ajakirjanduse veergudele. Aeg-ajalt hakati ajakirjanduses välja andma lasteraamatuid tutvustavaid kirjutusi, kuid ilmus ka ulatuslikumaid, probleemse käsitlusega artikleid, kus püüti selgeks rääkida lastekirjanduse olemust ja eesmärke.
A. Von Pahleni, geoloog Aleksader Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis. Jõudsalt hakkas kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist, loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe, A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud
A. von Pahleni, geoloog Aleksader Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis. Jõudsalt hakkas kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist, loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe, A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Eesti Meremuuseum Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja
1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal. Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidend ,,Saaremaa onupoeg",1870, on mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele. 2. H.de BALZAC ,,ISA GORIOT"
annaabi.ee 
