kasvanuid teetanuse ja difteeria vältimiseks. Vajadusel muudegi nakkuste vastu. Ei taha võõrast omaks võtta Kudede ja elundite siirdamise peaprobleemid ei kuulu kirurgia, vaid immunoloogia valdkonda. Elundite siirdamist raskendab kudede sobimatus, mis on tingitud koesobivusantigeenidest. Kui vereülekandel peab arvestama ainult punaliblede antigeenidega, siis elundite rakkudel on neid võrratult rohkem. Erinevate koesobivusantigeenide hulk on nii suur, et pole võimalik Ieida kahte inimest, kellel kõik need antigeenid oleksid ühesugused. Ainsaks erandiks on ühemunakaksikud. Antigeenide erinevused kudede vahel tingivad immuunreaktsiooni siiratud elundi vastu. See on hülgamisreaktsioon: uue peremeesorganismi lümfotsüüdid hävitavad siirdatud elundi. Loodus ei näinud ette, et inimene hakkab elundeid ühest kohast teise viima. Niisuguses olukorras ei tegutse immuunsüsteem organismi kasuks, vaid kahjuks.
Need lookused determineerivad koesobivusantigeene, mis kuuluvad II klassi, teada on umbes 35. Kutsuvad esile T4 rakulise vastuse. Kudede sobivuse määramiseks doonori ja retsipiendi vahel kasutatakse mitmesuguseid uuringuid: 1) ABO-veregruppide määramine retsipiendil ja doonoril; 2) HLA-antigeenide määramine retsipiendil ja doonoril; (HLA I klassi antigeenide määramiseks kasutatakse T rakke, HLA II klassi antigeenide määramiseks B rakke) 3) Doonori koesobivusantigeenide vastaste antikehade määramine retsipiendil. Need antikehad võivad tekkida allogeense HLA vastu raseduste, vereülekannete korral. Antikehad seonduvad antigeeniga lümfotsüütide pinnal, seovad komplemendi ja vallandub lüüsireaktsioon tänu tekkinud MAC (membraani ründekompleks) s.o. II tüüpi allergiline reaktsioon = tsütotoksiline reaktsioon). Antikehade määramiseks kasutatakse komplemendist sõltuvat lümfotsütotoksilisuse testi
immunogeensus ja spetsiifilisus. AG-deks võivad olla mikroobid, teise organismi koed, allergeenid – st ained, mis sisaldavad võõrast informatsiooni 1) organismis immuunvastust esilekutsuv aine ehk immunogeen; 2) antikehadega või T-lümfotsüütidega reageeriv aine Immuunsüsteemi põhiülesanne – tagada organismi stabiilne sisekeskkond, eristada oma võõrast: tunda ära ja reageerida selliselt, et aine elimineeritaks ning kujuneks immunoloogiline mälu MHC I – koesobivusantigeenide kompleks: immuunsüsteem teeb nende abil vahet omal ja võõral MHC klass I valgud esinevad kõikidel rakkudel, igal inimesel on 6 markerit 200 eri variandist MHC II – klass II valgud on ainult spetsiifilistel rakkudel, igal inimesel on 8 markerit umbes 230-st MHC valgud esitavad immuunsüsteemi rakkudele antigeene TCR – T-cell receptor; T-lümfotsüüdil olev antigeeni retseptor, seostub antigeeni ja MHC molekuli kompleksiga
• Eristatakse Tr1 ja Tr3 rakke. 28. Regulatoorsed T rakud. Foxp3. CTLA-4. 29. Peamise koesobivuskompleksi (MHC) iseloomustus. Tähendus immuunsüsteemi funktsioneerimisel. HLA I ja II klassi antigeenid. HLA alleelide pärilikkus ja assotseerumine immunoloogiliste haigustega. MHC restriktsioon T-helper ja T-tsütotoksiliste rakkude suhtes. Peamine koesobivukompleks MHC (major histocompatibility complex) on geenide kompleks, mis kontrollib raku pinnal olevate koesobivusantigeenide ekspressiooni ja võimet esile kutsuda immuunvastust. Nende molekulide (ehk antigeenide) abil on organism võimeline eristama oma rakke võõrastest, sest igal elusorganismil on need liigiti ja indiviiditi erinevad. Inimese puhul nimetatakse seda kompleksi leukotsüütide antigeenide kompleksiks ehk HLA-ks (human leucocyte antigen). (http://biomedicum.ut.ee/armpim/ - mõisted) MHC molekulid on glükoproteiinid, mis jagunevad I ja II klassi.
annaabi.ee 
