Koerliblikas Koerliblikas on üks tavalisimaid Eesti päevaliblikaid. Ta lendab varakevadest saati, ühe esimese kevadliblikana, kuna ta talvitub valmikuna. Koerliblikas elab suuremas osas Euraasias. Et eristada teda sama perekonna teistest liikidest, nimetatakse teda ka väike- koerliblikaks või väikeseks koerliblikaks. Ta lendab peaaegu kogu suve jooksul ja võib suve jooksul moodustada kolm põlvkonda. Koerliblika tiibade siruulatus on 40-50 mm, teistel andmetel 50-60 mm. Tiibade ülapooltel on oranz põhivärvus. Kinnituskoha lähedalt on tiib (eriti tagatiib) tumepruun. Esitiibade esiserval on mustadest, kollastest ja valgetest tähnidest muster. Mõlema tiivapaari välisserv on tumepruun; selle kõrval on sinisetähniline must rant. Kummalgi esitiival on kaks väiksemat ja üks suur must täpp. Kummalgi tagatiival on ainult üks must täpp, mille taga on tumepruun basaalosa.
Väike-koerliblikas Aglais urticae Rainer Otstavel Tallinna Tehnika- gümnaasium 8a klass Märts, 2009 Väike-koerliblika välisehitus Tundla Tiib d Pea Rindmik Tagakeh a Väike-koerliblikas Tunneb maitset jalgadega Suu on muundunud imilondiks Liblikalised ehk soomustiivalised ehk lepidopterid on lülijalgsete selts putukate klassist Tundlad võivad olla kehast mitu korda pikemad Tavaliseim liblikaliik Eestis Talvitub valmikuna Põhja-Euroopas väikesed ja tumedad, lõunas suuremad ja heledamad Väike-koerliblikas areneb täismoondega MUNA VASTNE NUKK
PÄEVAPAABUSILM Koostanud: Johannes Müür · Päevapaabusilm Sugukond ja päritolu · Päevapaabusilm (Inachis io L. või Nymphalis io) on koerlibliklaste sugukonda päevapaabusilma perekonda kuuluv liblikaliik. · Päevapaabusilm on oma perekonna ainus liik ja vahel ei peeta seda perekonda iseseisvaks, vaid koerliblika perekonna alamperekonnaks. Sel juhul on päevapaabusilma teaduslik nimi Nymphalis io. Tema lähim sugulane on kollatähn-pajuliblikas (Nymphalis polychloros). · Päevapaabusilm on saanud oma teadusliku nime vanakreeka mütoloogia tegelaskujude, jõejumala Inachose, tema tütre Io ja nümfide järgi. Elukoht · Ta elab Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Liblika eluviis ja ehitus · Päevapaabusilma tiibade siruulatus on 4055 mm
Suuremaks kasvades siirdub ta lehel teatud kohta, harilikult lehetippu ning võtab seal sisse pea alaspidi rippuva asendi, olles end kookonit moodustavasse siidvõrgendisse mässinud. Admirali nuku tüüpiliseks tunnuseks on seenhaigust meenutavad tähnid. Teised koerlibliklased, eriti näiteks koerliblikas, päevapaabusilm ning nõgeseliblikas munevad oma munad rühmiti. Ka teiste koerlibliklaste nukud on nendele tüüpiliste individuaalsete tunnustega. Koerliblika röövikud nukkuvad sageli kividel, mille tulemusena sulab nukk oma värvuse ja kujuga ümbritseva keskkonnaga niivõrd hästi ühte, et teda lihtsalt pole võimalik üldse märgata. Ränded ja talvitamine Kuigi admiral asustab ka meie aedu ning põlde, peetakse teda siiski Vahemere regioonist saabunud külaliseks. Meile lendab ta harilikult maikuu paiku. Kohe pärast saabumist
liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae)). Röövikud võivad koos elada ka võrgendit ehitamata, nagu näiteks koerliblika (Aglais urticae) puhul. Liblikad on täismoondega putukad, seetõttu esineb neil liikumatu nukujärk. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn nukuhälli või koob tugeva kookoni. Paljude päevaliblikate nukud on kinnitatud taimede külge, nad kas ripuvad tagakeha tippu pidi pea allapoole (rippnukud) või on siidniidiga
esimesena näha ei taha, ja väike-koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi läbinud liblikad alustavad lendu uuesti juuli keskpaigast. Augustis-septembris asuvad suve üle elanud valmikud talvituma. (,,Extra" Elu 97.05.17) Mõned nädalad pärast lapsuliblika ja väike-koerliblika lennu algust hakkavad lendama ka esimesed öölased. Esimeste paiselehe õite ajal asuvad lendama ka kevadvaksikud ja teised liigid, kes talvituvad nukukestas väljakujunenud liblikatena ning kooruvad niipea, kui nuku asukohas on maapind sulanud. Paljud varajased liblikad toituvad pajuõitest ja langevad öösel sellesama puu otsas külmatardesse. Selliseid liblikaid püütakse nii: puu ümber laotatakse valge lina ja seejärel lüüakse kaikaga tubli mats vastu tüve
vilets. Toitub vett filtreerides. – hink 11.Kasvab sageli kohtades, kus inimene on algset taimestikku mõjutanud, nt põlluservades, metsaservadel, metsateedel. – karvane maarjalepp 12.Elab segametsas. Põgeneb vaenlase eest järsult teisele poole puud „hüppamisega“. – lendorav Toiduvõrgustikud: Niit: hall käpp – uruhiir – rebane/hiireviu aasristik – sirelane – tondihobu – toonekurg Eesti rannik: taimemahl – must sipelgas – harilik kärnkonn nõges – koerliblika röövik – kõrkja-roolind Jõgi: jõgi-kõõlusleht – ühepäeviku vastne – särg/jõeforell – saarmas Järv: vesikirp – ahven – haug – saarmas puuleht – vesikakand – vesihark - veekonn
annaabi.ee 
