ajel ja oma vaateid kaitseb kasvõi oma surmaga. Emand lohk-väga lahke. Emalik. Tahab ainult head. Oli pere kooshoidja. Usklik. Tahtis ka et tütar oleks usklik, arvas et naine peaks olema vaga ja tegelema kirkuskäimisega kui mehed tõelist mässu ja sõda korraldavad. Ta muretsed lunastuse eest. Kartis viimsepäeva Isand lohk- kaotanud käe revolutsioonis. Ikka esirinnas. Kahepalgeline. Oli nuhk. Kehaehiuselt väga suur ja vägev. Proua kuusik- v koeramamma- pidas enda söögikohta. Oli väga laia ja jämeda kehaehitusega. Koera oli ka täis söötnud. Oli lahkus ise. Temalt sai indrek alati täiesti ootamatult abi. Nt sai raha. Sai ulualust. Ja ka süüa. Muretsev inimene. Seoses boströiga, kes oli talle nooruseas abieluettepaneku teinud. Kuusik aga keeldus ja nüüd kahetses. Viljasoo- tema oli ajalehe rahva sõber kirjastaja. Oli neljakümnendates vanapoiss. Kellel olid kindlad tõekspidamised ja käitus ainult nende järgi
Armastuse korral peab kasutama ära iga võimalust, sest viivitades ei pruugi teist samasugust enam iialgi tulla ning painama võib hakata ka kahetsus. Armastuse nimel tuleb kõrvale heita igasugused naeruväärsed põhjused, mis suhte toimimist takistada võiksid. Härra Bõstrõi ja proua Kuusik hoolisid üksteisest silmnähtavalt, kuid naise ühe vale sammu tõttu ei võinud kunagi koos elada kui mees ja naine. Nad käitusid nagu tõeline vana abielupaar, aga ametlikult seda polnud, kuna koeramamma oli nooruses Bõstrõile ära öelnud. Seda sellepärast, et ,,kadunul olid nii suured kõrvad ja kangesti peast eemal" ning naine kartis, et ka nende tulevastel lastel tulevad sellised. Hilisemas eas ta aga kahetses oma rumalaid mõtteid, kuna siis enam härrale naisevõtu soovi pähe ei turgatanud ning mõte teostamata jäigi. Ma arvan, et siia patta võib panna ka kurjategijate armastuslood, kuna armastuse nimel oleks loogiline üritada ennast muuta nii kaua kui võimalust on
seda sulle ikka pahaks vi lvad su le. Kui tahad kellegagi sbraks jda, siis ra otsi temalt kunagi abi ja ra laena temalt raha. (Otstaavli snad) Ka tnaval kohatud koolivend Viidik ei saanud Indrekut rahaksimuses aidata. Viljasoo juurde minnes vastas see, et tema kulutab vaid naiste ja viina peale. Indrek sai raha muretsemiseks uue thtaja, kuid ka see ei aidanud. Ta pidi ilmuma Krsuse palge ette. Peale pikka loengut sellest, kuidas ta revolutsiooni raha ra kulutas, suundus ta edasi koeramamma sgikohta. Mamma aga ei tahtnud Indrekut kurvana nha ning andis ise talle selle raha. Indreku tuju paranes sellest piisavalt, et edasi astuda sisse Rahva Sbra toimetusse. 22. peatkk Ta astus sisse just hetkel kui Joosual ja Sillamel oli ge vaidlus selle le, et Indrek revolutsioonikassast raha vttis. Toimetusse oli tulnud Indrekule kiri, kus seisis, et ta ema on raskesti haige. Indrek pidi linnast muretsema paremat ning kangemat rohtu, mis vtaks valugi ra. Indrek pidi uurima, mis
tervenemise tõttu oma eksiarvamust; vastikkus Mauruse koolis. TÕDE JA ÕIGUS 3.OSA PEAMISED TEGELASED: Indrek Kristi- Lohkude peretütar, kiindub Indrekusse Lohud- perekond (ema, isa, tütar) linnas, nende juures elab Indrek mõnda aega üürilisena Mari ja Andres Ants- Mari ja Andrese noorim poeg Otstaavel- Indreku sõber, töötab politseis Viljasoo- Indreku sõber, kirjastaja, revolutsionär Bõstrõi- vanamees, saab Indrekuga tuttavaks, sureb romaani vältel proua Kuusik- koeramamma, peab linnas kohvikut Marie- Viljasoo võttis ta oma juurde lastega elama Meigas- revolutsionär, juhtis mehi mõisate laastamises Viidik- apteeker, Indreku sõber TEGEVUS: Toimub 1905.a Tartus, revolutsiooni aeg. Indrek asus linnas uut elupaika otsima ning leidis selle Lohkude juures, sai tuttavaks peretütre Kristiga. Tüdruk ning teised (Otstaavel) kaasasid Indrekut revolutsioonilisse tegevusse, streikide miitingutele, põrandaalustesse kohtumistesse jne kuni Indrek
harilikult pole mingid iludused, vaid köidavad peategelase meeli hoopis mõne meeldiva inetusega: pikkade inetute kätega (Kristi), suure suuga ja õhukeste kitsaste jäsemetega (Rimalda-Ramilda) lombakuse ja puusavigasusega (Kata, teenijatüdruk Tiina), töntsaka ümmarusega (Molli), suure kondiga ja vistrikulise näoga (parunipreili Erika). Puhtalt, ainult koomilise kujuga peab paratamatult mõjuma ,,koera söögimaja" lihav astmaline koer, muidugi ka koeramamma ise. Muidu aga ei armasta Tammsaare palju peatuda olendite kirjeldusel; ta otsib inimese sisejooni ja töötab kas monoloogi või dialoogiga. Teoses ,,Ma armastasin sakslast" ta ironiseerib meelega peategelaste välimuse kirjeldamise arvel (,,len keskmist kasvu ja siniste silmadega... Habemest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest et ajan ära... Juuksed on mustjad; kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel..
annaabi.ee 
