sajandil tehti kilbid kolmnurksed ja pisut ümaramad. 13. sajandil muudeti kilbi ülemine osa sirgeks. Pikkuselt ulatus alati kilbi alumine ots üle põlvede, et kaitsta löökide eest, mida üritati anda põlvedesse. Kiiver Kiiver on kaitseotstarbeline peakate, mis on olnud läbiaegade olulisel kohal kaitse- relvastuses, kuna peahaav võib otsekoheselt sõdalise surmata. Lisaks sõjalisele eesmärgile olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask. Tihti oli sõjameestel kiivri asemel lihtne rõngaskapuuts, mis oli hea kerge, kuid loomulikult pakkus ka vähem kaitset. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aastal. See sarnanes potile tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud. Kiiver ise oli suhteliselt umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja 14. sajandi lõpul. Algul sel kiivril puudus näokaitse, kuid metall katiis kukalt ja pea külgi. Sõjakübarat kasutasid jalaväenlased
ka üle õla rihmaga seotud. Paljudel kilpidel oli ülemises servas väljalõige, et rünnakul oda sellele toetada. Kilbi väiksemaks muutumine on tihedas seoses turvise paremaks muutumisega Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Kiivrid Kiivritest olid levinud mitmed vormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts ja kask, kuid kõiki neid on säilinud väga vähe. Peale sõjalise eesmärgi olid kiivrid ka staatuse näitajad. Kiivrite all kanti samuti polsterdatud mütsikest, et lööke pehmendada. Pottkiiver oli olemas juba 1240. aasta paiku. Pottkiiver sarnanes potile: tal olid kaks kitsast silmapilu ja õhuaugud, kuna ta muidu oli väga umbne. Koerakoonkiiver kujunes välja alles 14. sajandi lõpus - esialgu ilma visiirita kiivrid, millel
KESKAEGSED RELVAD JA SÕJANDUS 25. 29. AUGUST 2009 EKSAM Kontakt ain.mä[email protected] Ajavahemik 13. 16. sajand. Peamiselt eesti kohta aga ka lääne ja ida naabrite kohta. Selleks ajaks, kui välja kujunes täis raudrüü, siis enam rüütlid tavaliselt lahingutes enam eriti ei osalenud. Rohkem oli piiramisi ja rüüsteretki, selliseid välilahinguid kahe ratsaväe vahel oli tunduvalt vähem. Ka tänapäeva arvutimängud võivad asju sassi ajada, sest seal on relvi ja vahendeid, mis alles nüüd spetsiaalselt välja mõeldud ja pole kunagi eksisteerinud, kuid see või ajus kinnistuda. Leitud originaalrelvad, mida on aga väga vähe. Ürikud ja kroonikad, kus tekib relva mõiste küsimus, pole 100% teada, mida tollel ajal relvaks liigitati või nimetati. Keskaegsed kunstiteosed, mis tavapäraselt kujutasid kunstniku eluaja kõige modernsemat relvastust ka varasemaid ajaloosündmusi kujutades. Relvad pole olnud muidugi vaid tapariistadeks vaid ka kunstiteosteks. ...
, kui oli tekkinud juba klassikaline täisraudrüü, ei kasutatud neid hoopiski või olid nad rohkem ilu- ja uhkuse asjadeks. Jalameeste kilbid muutusid seevastu aga suuremateks, eriti vibu- ja ammuküttide omad. Tihti olid need üle meetri kõrged, valmistatud nahaga kaetud puust ning nende taha oli võimalik kinnitada pulk ja see maha toetada, mis hoidis kilpi püsti. Siis oli sealt tagant hea vastast lasta ja rahulikult relva laadida.Kiivritest olid levinud mitmed erivormid: pottkiiver, koerakoonkiiver ja sõjakübar, ka lihtne rõngaskapuuts, bedienkaube ja kask. Kirjeldatud relvade rohkus näitab selgelt, et rüütlil oli tõepoolest vaja relvakandjat. Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka, kirvest, nuia, jne. See oli äärmiselt vajalik. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta. 6 2
annaabi.ee 
