antud naistele ja meestele looduse poolt ja mis paneb meid nägema ühteist kui võrdseid. Mina nimetan seda õppimisvõimeks. Loomulikult on inimeste õppimisvõime erinev ja nad võttavad informatsiooni vastu erinevalt, kuid siiski kõigile on see antud ja see oleneb inimesest endast kuidas ta seda kasutab. Minu arust ei saa öelda, et mehed ja naised on looduse poolt vormitud võrdseteks, vaid pigem on meile antud alfaisased ja oomeganaised. Mitmeid sajandeid on naist peetud kui lihtsat koduperenaist. Kellele jäid otsused? Eks otsused olid siiski just meeste teha. Riikide juhtimine on olnud ikka peamiselt meeste teha. See, et naised riigipead on, see on tänapäevane nähtus. Koguaeg on naist peetud inimeseks, kes laseb enda emotsioonidel ennast juhtuda ja kui aus olla, siis ma ei vaidle sellele üldse mitte vastu, kuna minu arust on see ka nii. Kuna meestel on olnud koguaeg suurem sõnaõigus siis olid vanasti ka enamus üritused just meeste teha ja korraldada
määrab ära tema elatustaseme, sest nii on ka vaesematel võimalus saada jõukamaks. Järelikult, kes tahab head elu elada, peab selle ausa tööga välja teenima, mis on igati võrdõiguslik. Teiseks oluliseks tunnuseks on sotsiaalpartnerluse tugevus. Tööandjate ühendused ja ametiliidud korraldavad kindlustusskeemide haldamist, kus valitsus ei osale, vaid hoopis kontrollib seda kõrvalt. Teisest küljest aga konservatiivne heaoluriik näeb naises koduperenaist. Seega ei ole naistel suuri võimalusi konkureerida tööturul, mis on osalt diskrimineerimine. Selle tõttu ei ole riik panustanud riiklikusse lastepäevahoidu, mis teeb elu keerulisemaks üksikemadele. Näiteks üksikema peab suutma käia tööl ja peret ülal pidama aga tööl käimise teeb keerukaks see, et lapsi ei ole kusagile panna. Sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi sümboliks on solidaarsus. Seega saavad kõik kodanikud riigi poolt sotsiaalhüvesid
muutis ta teiste tegelaste kõrval kohati võõrastavaks, sest ülejäänud olid oma rollides rohkem sees. Lavastuses on tegelastevahelised sotsiaalsed suhted veidi segamini paisatud, sest ilma fono selgitusteta peaksime Calpurniat pigem Atticuse naiseks kui majahoidjaks. Eriti kui arvestada, et ta näeb välja pigem pereema kui majahoidja, sest tal on seljas liialt ,,aristokraatlikud" riided, millele on peale seotud tavaline põll. See on kostüüm, mis võiks kirjeldada ka tavalist koduperenaist. Kuigi Calpurnia on teenija, võib tema ja Atticuse vahel näha viiteid romantilisele suhtlusviisile. Hetkedel, kui nad kahekesi vestlevad, muutub Cal varasemast plikalikumaks, julgemaks ja avatumaks. Üldjuhul on Calpurnia teiste tegelastega võrreldes palju vaoshoitum. Kuid siiski on ka tema mängulisus on lavastuses välja toodud, näiteks stseenides, kus ta on helide tekitajaks - kirikukellad ja tulekahju häire - ja samuti stseenis, kus ta jahipüssiga lavale tormab.
19. sajandil ja missugune on see praegu? Kas Lydia Koidula näidendites ja tema enda elus võib leida sarnasusi? Mis kasu võis olla 19. sajandi naisele neist näidenditest? Kuna kirjandus oli suure kontrolli all ja näitemängud ammugi, pakkus mulle huvi uurida, kuidas Koidula selle olukorra lahendas ja teatud keeldude kiuste naist enda ideaalide järgi kujutas. Reeglina kirjeldati õrnema soo esindajat kui tagasihoidlikku koduperenaist, kelle sõna midagi ei maksnud. Lydia Koidula oli ise selle vastu ning tahtis saavutada neile suuremat vabadust. Ta ihkas naistele sõnaõigust, et ei oleks ebavõrdset kohtlemist. Teema iseenesest ei ole tänapäeval aktuaalne, sest noortele ei paku üldjuhul huvi teatrialane literatuur. Töö koosneb kolmest osast. Esiteks on vaadeldud naise positsiooni ja rolle 19. sajandi Eesti ühiskonnas, teiseks antud ülevaade naiskirjaniku enda elust, millele järgneb naistegelaste analüüs L
annaabi.ee 
