Kasvatuspõhimõtted Kennet Kärema, Pille-Riin Langeproon, Hendrik Kollom Kasvatuskäitumine Tänapäeva kodukasvatuse kolm väärat müüti: 1)Inimene on võimeline ettevalmistuseta lapsi kasvatama 2)Vanasti kasvatusega ei tegeletud, kuid ometi kasvasid normaalsed inimesed 3)Lapsed kujunevad iseenesest tänu vastavate geenide olemasolule Kasvatuskäitumine Vanal ajal omandasid lapsed kasvatuse vendadelt, õdedelt, rahvajuttudest Tänapäeval jääb lapsepõlves kasvatusõpe saamata Lapsevanematel on kiire ning nad ei anna piisavat eeskuju Ollakse sunnitud kasutama katseeksituse meetodit
taotleb väärtuste ja tõsiasjade ühtesobitamist (Hämäläinen, 2001). Sotsiaalajalooliselt on sotsiaalpedagoogiline mõte ja tegevus sündinud pedagoogilise vastusena industrialiseerumise ja urbaniseerumise tagajärel kujunenud ühiskondlikule murrangule: kollektiivsuse nõrgenemisele, sotsiaalsele killustumisele, sotsiaalsele kaitsetusele ja uut tüüpi sotsiaalsetele probleemidele. Laste ja noorte kasvatusoludele hakati pöörama senisest enam tähelepanu. Näiteks sündis kodukasvatuse nõrgenemisest tingitud probleemide pidurdamiseks ja leevendamiseks uut laadi pedagoogiline aktiviteet, mis järk-järgult – eriti alates 19. sajandi keskpaigast – institutsionaliseerus ja professionaliseerus. Sellesse kuulus nii kodu toetamine tema kasvatusülesannete täitmisel (vanemate nõustamine, kasvatuskonsultandid) kui ka puuduliku kodukasvatuse täiendamine (lasteaiad, rahvakoolid,
sotsiaalsetele probleemidele. Tekkis töölisklass kelle tööpäevad olid pikad ja elukvaliteet suhteliselt halb. Tagamaks inimeste rahulolu ja ültse ühiskonna rahulolu hakati töölisklassi probleemidele lahendust otsima. Sotsiaalpoliitiline kui ka sotsiaalpedagoogiline aktiivsus tõusis. Noorte ja laste kasvatusoludele hakati rohke tähelepanu pöörama. Seoses kodukasvatuse nõrgenemisest tingitud probleemide pirurdamiseks ja leevendamiseks tekkis uut laadi pedagoogliline aktiviteet, mis järk järgult instutisionaliseerus ja proffesionaliseerus. Vanemaid hakati nõustama, tekkisid lasteaiad, rahvakoolid, klubi ja ringitegevused ning lastekodud. Sotsiaalpedagoogiline praktika hakkas Saksamaal jõudsalt kujunema 19. sajandi teisel poolel, ajal mil
noorte puhul olen märganud, et nad peidavad oma luitunud jope teiste riiete taha, ning katkised jalanõud lükatakse kaugele pingi alla. Vanemaks saades hakkab laps seostama oma välimust ja sotsiaalseid suhteid teiste lastega. Õppetööd mõjutab sageli õpilase kodune kasvatus või siis selle puudumine. Kui kodus õpetatakse teistsuguseid väärtusi kui koolis, tekitab see probleeme nii õpetajale, lapsele kui ka tervele klassile. Õpetaja korvab kodukasvatuse puudujääke mitmel tasandil, mis kõik raskendab täiendavalt tema tööd (Leino 2002:56). Näiteks tunni ajal söömine, tooliga kiikumine, lobisemine, prügi maha loopimine, tunni ajal mütsi kandmine, õppevahendite puudumine, tundi hilinemine. Lasteaias võib tulla ette mänguasjade lõhkumist, kaaslaste hammustamist või näpistamist, toiduga mängimist, karjumist jne. Kuigi noorte- ja huvikeskus on võrreldes kooli ja lasteaiaga vähem formaalne keskkond, kehtivad ka seal kindlad reeglid
mitmesuguste olmeküsimustega. Tüüpilised küsimused, mida lasteaialapsele kodus esitatakse, on: mida sa täna sõid, kas te õues käisite? Minu lõputöö eesmärgiks olekski analüüsida laste ja vanemate omavahelist suhtlemist ning selgitada, kuidas on sisustatud lapse ja vanema koosveedetud aeg. 16 ALLIKAD Campbell, R. (1991). Tingimusteta armastus. Tallinn: Eesti Kristlik Kirjastus. Elmest, M. (1995).Kodukasvatuse mõju lapse staatusele lasteaias. Tea&Toimeta.6,8. Kraav ,I.(1992). Noor perekond lapse kasvukeskkonnana Eestis ja Soomes. Haridus.6, 10-14. Kropp, P. (2001). Mina olen lapsevanem, sina ole laps. Tallinn: Odamees OÜ. Laps ja lasteaed .Lasteaiaõpetaja käsiraamat. (2005). Koost. Kivi, L., Sarapuu, H. Tartu: AS Atlex. Lapsevanem ja õpetaja lapse arengu toetajana- mõtteid lapsevanematele ja õpetajatele. (2008). Koost. Tuuling, L
annaabi.ee 
