Vaatamata soovile vabaneda ühiskonna piirangutest pidid nad ikka alluma oma isale ja vennale ja hiljem abikaasale. Victoria ajastul muutusid meeste ja naiste rollid rohkem määratletumateks kui enne. Naiste tööalased valikud olid väga piiratud. Keskmise- ja kõrgklassi naised jäid koju hooldasid lapsi ning hoolitsesid majapidamise eest. Madalama klassi naised töötasid sageli väljaspool kodu, tavaliselt halvasti tasustatud koduabilistena või töölistena tehastes, vabrikutes, veskites ning põllumajanduses. Naised ei osalenud poliitikas ega tohtinud hääletada. Tekkis kirjandus, mis haris ja valmistas neid ette koduseks rolliks. Palju selle ajastu kirjandusest oli suunatud naistele ning tekkisid ka esimesed profesionaalsed naiskirjanikud. See oli aeg kus naised nõudsid endale kohta, meeste kõrval, et rääkida oma lugu. Naised kasutasid 19. sajandil kirjutamist, kui võimsat
Kõik madalad olid maksumaksjad. Orjad ja vabakslastud Roomas oli orjanduslik ühiskond .Vallutussõjad võimaldasid orje pidevalt juurde tuua ja orjatöö osatähtsus oli siin veelgi suurem kui Kreekas .Orjad olid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest ,nende seas oli nii kõrgelt haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid .Orjusesse langenud haritlased pidid olema näiteks arstid või õpetajad . Rikaste majapidamiste teenijate ja koduabilistena töötavate orjade positsioon võis olla vahel üsna hea .Tuli ette juhuseid ,kus orjad peremehega sõbrunesid .Paljud peremehed pidasid tulusamaks lasta võimekal orjal endale ise elatist teenida ,nõudes talt selle eest regulaarset tasu . Sageli lasti orje vabaks .Mõned orjad ,kel oli võimalik raha teenida ,ostsid end vabaks, mõned vabastati tänutäheks ustava teenistuse eest või lihtsalt heast südamest
tööjõu suurmaavaldajate põldudel ja viinamarja- ning oliiviistandustes, kuid ka kaevandustes, majateenijatena, oskustöölistena käsitöö vallas ja isegi arstide ning õpetajatena. Seaduse ees olid nad kõik ühtviisi nende omanikele kuuluv vara ehk kõnelevad tööriistad, nagu roomlased neid nimetasid. Omanik võis orjaga teha, mida iganes soovis, varasemal ajal ka teda tappa. Keisririigi perioodil orjade omavoliline tapmine keelati. Vahel oli rikastes majapidamistes teenijate ja koduabilistena töötavate orjade positsioon üsna hea. Nii mõnigi kord usaldasid peremehed neile vastutusrikkaid ülesandeid ja tuli ette juhuseid, kus orjad peremehega sõbrunesid. Paljud peremehed pidasid tulusamaks lasta võimekal orjal endale ise elatist teenida, nõudes talt selle eest regulaarset tasu. Ori võis siis käituda nagu vaba inimene ja hankida varandustki. Kuid nii tema isik kui ka tema varandus kuulusid endiselt peremehele. Selline ori võis aga loota, et
Ratsanikuseisud rikkad ja mõjukad, kes ei kuulunud senaatorite hulka. Algselt olid ratsanikud need, kes suutsid muretseda ratsahobuste ja teenida ratsaväes. Lihtrahvas- moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad. Kui linnad kasvasid , siis kasvasid ka proletaaride ehk varatute hulk. Eriti palju oli neid roomas. Orjad ja vabakslastud: Roomas oli orjanduslik ühiskond Töötasid rikaste majapidamiste teenijatena ja koduabilistena. Omanik võis orjadega teha mida ise tahtsid Sageli lasti orje ka vabaks Mõni ori, kes sai raha teenida, võis enda ka vabaks osta Vabakslastutest said kohe Rooma kodanikud Perekond ja naiste positsioon Kogu võim peres kuulus isale. Vabariigi ajal oli isal õigus ka pereliikmeid surma mõista Naistel polnud poliitilisi õigusi Kui peretütar abiellus pärast murdeiga, siis ta läks isa käe alt abikaasa eestkoste alla võisid ka lahutada ja iseseisvateks saada.
annaabi.ee 
