saj alates: jagamatult üksnes inimmõistus. Premissid on kindlalt inimmõistuse vili ja nende tunnetamiseni jõutakse formaalloogika võtete abil. LOOMUÕIGUS: 1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees; 2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi, mille alge on loomuõiguses; 3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) 18.saj lõpp ja 19.saj algus paneb aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikult kodifikatsioonile. Ajaloolise koolkonna teooriad Nende käsituses ei ole õigus staatiline nähtus, vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. Inimese eesmärk vabadusele realiseerub riigiks ühinemisel, st riiklus ongi realiseeritud loomuõigus. Fichte: pole erilist loomuõigust, vaid on riigi kehtestatud positiivne õigus. Tõeliselt vooruslik on üldistes huvides tegutsemine, mille tagab riik. Õigus on riigi, mitte rahva tahe ja tuleb uurida, kuidas ja miks riik loob õigust.
Need peavad olema aluseks õiguslikule reguleerimisele, seaduste täiendamisele ja seaduse tõlgendamisele. Juriidiline otsustus peab olema väärtusotsus. LOOMUÕIGUS: 1) Kaitseb õigluse ja teiste moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse eest; 2) Kaitseb igavese ja üldise väärtusi, mille alge on loomuõiguses; 3) Ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) Paneb positiivse õiguse normide kasvu tingimustes õiguse süstematiseerimisele ehk kodifikatsioonile. Ajalooline koolkond loodi Fr.C.Savigny poolt 19.saj algul. Savigny leidis, et enne generaalsete koodeksite loomist uleb küsida, kas me oleme valmis selliseid koodekeseid tegema. Need ajaloolise koolkonna ideed said takistuseks kodifikatsioonidele. Ajaloolise koolkonna arvates ei olnud aeg kõikehõlmavate koodeksite sünniks küps, kuigi just sellel perioodil toimus seadusandluse plahvatuslik kasv. Õigust ei tohiks seadusandja kunstlikult luua, see peaks välja
1) Kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees; 2) Kaitseb igavesi ja üldisi väärtusi (ka moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses (õigus on väga staatiline); 3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, see on puhtalt positiivses õiguses, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) positiivse õiguse normide plahvatusliku kasvu tingimustes 18.saj lõpus ja eriti 19.saj paneb aluse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile; 10. Ajaloolise koolkonna õigusteooriad. Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib 19.saj alguspoole ajalooliste koolkondade arusaam õigusest ning riigist. Nende arvates ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärastusega. Õiguse eesmärk on inimese vabaduse kindlustamine, kuid see on
1) kaitseb õigluse jt moraaliprintsiipide prioriteeti õiguse ees; 2) kaitseb igavese ja üldise väärtusi (k.a moraaliprintsiipe), mille alge on loomuõiguses (õigus on väga staatiline); 3) ei loe õiguseks üksnes õigusnorme, s.o puhtalt positiivset õigust, vaid õiguse aluseks on loomuõigus; 4) paneb positiivse õiguse normide lausa plahvatusliku kasvu tingimustes XVIII saj lõpus ja eriti XIX saj aluse õiguse süstematiseerimisele, st ulatuslikule kodifikatsioonile. P.4. Ajaloolise koolkonna teooriad Vastukaaluna loomuõiguse koolkonna teooriatele tekib XIX saj algupoole ajalooliste koolkondade käsitus õigusest ning riigist (olulisim esindaja von Savigny ). Nende käsitustes 29 ei ole õigus staatiline nähtus, nagu loomuõiguses (loomuõigus on igavene ja universaalne), vaid on seotud rahvaste ajaloolise arengu iseärasustega. See tähendab: õiguse eesmärk on
annaabi.ee 
