-kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida vagadust ja alandlikkust Aquino Thomas (13. saj.) õnnest ja poliitlisest elust -kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski oma hinge ja ihu eest hoolitsema -inimene:osa ühiskonnast,hierarhilisest süsteemist,mille eri osad täidavad eri funktsioone -valitseja ül-d?-seadused-voorused '-tõeline voorus:vaimne.seega kirik ülem riigist Varauusaegsed arendused-3 uut suunda *kodanikuhumanism (nt. Machiavelli ,,Discorsi") -aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses -õnn pigem kogukondlik *individualism (montaigne) -tagasitõmbumine aktiivsest elust -õnne leidmine iseendas -sõprus on sureliku inimese suurim õnn *neo-augustiinlus (Pascal) -hingeline distantseerumine maailmast -Jumala armu ootus ja valmistumine igaveseks eluks Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil:Thomas Hobbes (1588- 1699?) *Inimesed, nagu kõik kehad, alluvad liikumise seadusele
elama Sõltumatu: ei taha teistele halba –ei võistle nendega, ei püüa muljet avaldada, ei tunne Tõeline voorus: vaimne. Seega: kirik ülem riigist hirmu Ka valitsejate vooruse tasuks igavene elu, mitte maised hüved Kaastundlik, soovid on rahuldatavad Varauusaegne areng: kolm uut suunda Ühiskondlik inimene Kodanikuhumanism (nt N. Machiavelli “Discorsi”) Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses, õnn kogukondlik Sõltuv: asjadest, tunnustusest, teiste inimeste tööjõust asjade saamiseks Individualism (nt Michel Montaigne) Õnnetu, kuna ei suuda soove rahuldada, sõltub võrdlusest, ei tunne iseennast.
Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal võimalikul määral.. Kristlik valitseja saab levitada kristlust ja vagadust. Aquino Thomas õnnest ja poliitilisest elust Kuigi õndsust pole võimalik Maal saavutada, peaksime maksimaalselt hoolitsema oma hinge ja ihu eest. Inimene : on osa ühiskonnast, seega hea elu on poliitilien küsimus. Valitsejate ülesanne on seaduste kaudu leida voorus. Tõeline voorus on vaimne, seega kirik on kõrgem riigist. VARAUUSAEGSED ARENGUD Kodanikuhumanism (Machiavelli) Õnne saavutamiseks on oluline osaleda aktiivselt poliitikas, õnn oli nende arvates pigem asi , mis on saavutatav ühiskondliku tegevuse kaudu. Individualism (Montaigne) rõhutas tagasitõmbumist poliitilisest elust, elada endasse süüvides. Õnne jaoks on tähtsad oma lähedased inimesed tõelised sõbrad. (Neo-)augustiinlus (Pascal) Samuti distantseerusid poliitikast. Subjektiivse õnnekontseptsiooni kujunemine 17. sajandil: Thomas Hobbes.
inimeste kõrgete, vaimsete vooruste arendamisega. Ka valitsejate vooruse tasuks on igavene elu, mitte maised hüved. Olulisemalt positiivsem filosoofia. Varauusaja käsitlus humanistid. Kolm uut suunda 1617. saj. Õnne hakati rohkem otsima siinpoolses maailmas ilmalikustamine. Suureks trendiks oli pööre sissepoole inimene hakkas õnne tõlgendama pigem oma enda subjektiivsetest tahtmistest lähtuvalt. 16. sajandi rahutustest lähtuvat: Kodanikuhumanism (Machiavelli ,,Discorsi"), eeskujuks Rooma vabariigi aegne korraldus · aktiivne, vooruslik elu kogukonna teenistuses. Õnn on kogukondlik nähtus (enda ohverdamine kogukonna heaks) Individualism (nt Montaigne) · tagasitõmbumine aktiivsest elust · õnn (rahu) on leidmine iseendas, ennast tundma õppides · sõprus on suurim õnn head sõbrad (Neo-)augustiinlus (nt Pascal) · hingeline distantseerumine maailmast · Jumala armu ootus, valmistumine igaveseks eluks
annaabi.ee 
