uskumatult sagedasti tiiki külastada. Järsuseinalisest aiatiigist uppunud linnukorjuste välja õngitsemine ei ole eriti meeliköitev tegevus. Näiteks kivide abil saab lindude tarvis luua madalaveelise tiigiosa, kus neil on mõnus ja ohutu lobistada. Igal juhul tuleb takistada orgaanilise reostuse (olmevete, kompostihunniku ümber kogunenud vete jne.) sattumist aiabasseini. Just toitaineterikkas vees pääsevad vohama mikroorganismid ja vetikad. Tiik hakkab kobrutama ja haisema. Enne sellise tiigi tühjaksammutamist ja puhastamist tuleb veenduda, et reoained taas kord tiiki ei pääseks.
toob nähtavale kahjustuskohad, puhastusjääke tekib vähe, ei tekita tolmu. Võimas tehnika nõuab oskuslikku käsitsejat. Pesupüstolit peab hoidma professionaalne spetsialist. Keemiline meetod Keemiliseks värvieemalduseks on vaja erinevad värvieemaldajaid, puhastusvahendeid. Värvieemaldaja Õhema värvi- või lakikihi saab hõlpsalt eemaldada värvieemaldajaga. Kemikaal kantakse pinnale, oodatakse vastavalt pakendil toodud juhisele ja eemaldatakse kobrutama hakanud värvikiht kaabitsaga. Kui pinnale jääb laki- või värvijääke, tuleb protsessi korrata. Pind pestakse üle puhastusvahendiga ning loputatakse hoolikalt puhta veega. Termiline meetod Paksemaid värvikihte on kõige hõlpsam eemaldada kuumaõhupuhuriga. Kuumusest mullitama hakanud värv lükatakse pahtlilabidaga (töötab lükkele) maha. Kaabitsaga töötades tõmmatakse kaabitsaga (töötab tõmbele) värvikiht maha. Tuleb olla ettevaatlik, kuna suure
Inimeste näod ja kehad moondusid äratundmatuseni. 40-ndate aastate lõpul hakkas Dubuffet maalima väga pastoosselt ning lõustad ja figuurid on pigem värvimassi sisse kraabitud kui maalitud. Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid põrandal nõnda, et värvi ja lisaainete hulka oli segatud kustutamata lupja, mis reageeris peale valatud veega ja pani kogu massi kobrutama ja podisema. Dubuffet ise segas seda putru, kuni see tardus urbseks, laavataoliseks, rahutufaktuuriliseks reljeefiks. Dubuffet vahetas mitu korda oma maalistiili. Ta järgis innukalt üht liini, arendas selle äärmuseni, aga kui tundis selle olevat ammendunud, tegi mõnikord eneseparoodiaid ja asus siis uue ning ootamatu probleemi ja materjalide kallale. 1949. aastal oragniseeris Dubuffet näituse pealkirjaga ,,Brutaalne kunst", kuhu koondas
Inimeste näod ja kehad moondusid äratundmatuseni. 40-ndate aastate lõpul hakkas Dubuffet maalima väga pastoosselt ning lõustad ja figuurid on pigem värvimassi sisse kraabitud kui maalitud. Hiljem hakkas ta värvile lisama kõikvõimalikku kunstivõõrast materjali liiva, puulehti, metallipuru, liblikatiibu jne. Mõned teosed valmisid põrandal nõnda, et värvi ja lisaainete hulka oli segatud kustutamata lupja, mis reageeris peale valatud veega ja pani kogu massi kobrutama ja podisema. Dubuffet ise segas seda putru, kuni see tardus urbseks, laavataoliseks, rahutufaktuuriliseks reljeefiks. Dubuffet vahetas mitu korda oma maalistiili. Ta järgis innukalt üht liini, arendas selle äärmuseni, aga kui tundis selle olevat ammendunud, tegi mõnikord eneseparoodiaid ja asus siis uue ning ootamatu probleemi ja materjalide kallale. 1949. aastal oragniseeris Dubuffet näituse pealkirjaga ,,Brutaalne kunst", kuhu koondas laste,
annaabi.ee 
