vaatamata seemnete kallidusele, on neil kõrge idanevus, lubades saada suure hulga seemikuid; seemnest kasvab kompaktne, ilus põõsas rohkete, suurte õitega. Pelargooni seemned on suured, kaetud tugeva, nahkja kestaga. Seemnete külvist õitsemise alguseni kulub 5-6 kuud. Seemneid võib külvata aastaringselt, kui on olemas hea valgustus sügisel ja talvel. Pelargooni pistikud lastakse kergelt kuivada, seejärel istutatakse kobedasse, kergelt niisutatud segusse turbast, lehemullast ja liivast. Pistikute juurdumiseks võetud muld on soovitatav eelnevalt desinfitseerida, näiteks kasta keeva veega või hoida 15-20 minutit tugevalt köetud ahjus. Ööpäev kuivatatud pistikud tuleb enne juurduma panekut asetada söepulbrisse. Juurduvad enamasti kuu aja jooksul. Pistikud, mis on juurdunud juba varakevadel, hakkavad juba suvel õitsema. Pistikud võetakse talvituvatelt emataimedelt
Kõre kasutab talvitumiseks kiviaedu ja -hunnikuid, mitmesuguseid ehitisi ning keldreid. Samuti võib see liik talveks kaevuda kõrgemasse liivasesse pinnasesse või luitenõlvadesse. Manilaiul talvitub kõre peamiselt keldrites. Liivakarjäärides ning mitmel pool Pärnumaal (Häädemeeste, Rannametsa, Soometsa, ka Manilaid) talvituvad kõred pinnasesse kaevunult. Karjäärides kaevuvad kõred paralleelselt maaga karjääri seina, mujal eelistavad nad talvitumiseks kaevuda kobedasse pinnasesse põllu- või aiamaal. Kirjanduse andmetel võib kõre kaevuda kuni 3 meetri sügavusele (KÕRET kaitstakse buldooseri ja lehmaga, 2012 a). 6 Joonis 3. Kõre lombis (Ader, 2015) 3. Tunnused Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk. Emasloomad on isastest suuremad. Jässaka keha ja lühikeste jalgadega loom liigub maapinnal ronides või joostes, meenutades seetõttu pigem hiirt kui konna
hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb võradesse pidama. Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal (kevadel on metsas jahedam kui lagedal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale). Kohevast lumikattest ja metsamulla omadustest tingituna on metsamuld alati vähem külmunud kui lageda ala muld ning on lume sulamise ajaks sageli juba sulanud. Lumevesi imbub sulanud, kobedasse metsamulda kergemini. Lagedal alal on lume sulamise ajal muld veel külmunud ja lume sulamisest tekkinud vesi voolab ära mööda maapinda. Seega läheb suur osa veest taimekasvatusele kaduma. Kui lumi sulab kiiresti, põhjustab äravoolav vesi mulla erosiooni ja üleujutusi jõgedes. Seega saab metsade abil vältida erosiooni ja üleujutusi. Mets mõjutab pindmist äravoolu. Mets vähendab pindmist vee äravoolu. Metsakõdu ja -muld on suurema veemahutavusega, kui põllumaa muld. Ka on muld
lund sulatama ka esimesed kevadvihmad. SADEMED Kuigi osa lumest jääb metsas puuvõradesse pidama, on lumekiht seal tihtipeale paksem kui lagedal: metsas puuduvad suured temperatuurikõikumised, mis lume sulamist põhjustaksid; metsa all pole ka tuult, mis lume minema kannaks. Kohevam lumikate ei lase metsamullal väga sügavalt läbi külmuda: lume sulamise ajaks on ka muld seal tihti juba sulanud ning lumevesi saab siis kiiresti kobedasse maapinda imbuda. Mõnikord on lumi metsale ka ohtlik: raske sulalumi, mis sadades puudele kleepub, võib noori ja peenikesi puid puruks murda (lumemurd) või maha vajutada (lumevaalimine). Peale lume peavad puuvõrad kinni ka vihma. Loomulikult oleneb see võra tihedusest, puu liigist, vanusest, aga ka vihma tugevusest. Nõrgem uduvihm ei pruugi maapinnani jõudagi. Kuid isegi keskmise tugevusega vihmast suudab kuusk umbes pool kinni
annaabi.ee 
