Elu võrreldakse lillega. Kasta ja hoolitse tema eest nii palju kui võimalik, kuid lõpuks, närtsib ta ikkagi ära. Vahepealse hetke ilu oskavad aga vähesed hinnata. Nõnda lastakse parimal ajal linnutiivul endast mööduda, ilma, et oleksime saanud sellest mingit naudingut. Seejärel tekib küsimus milleks ma elasin, kui tegelikkuses olin kogu see aeg surnud olnud? Kas igahommikuse ärkamisega ja õhtul silmade sulgemisega elu vaid piirduski? Vastust võibki pimeduses kobama jääda, seda leidmata. Äkki on meile kõigile kõrgemalt poolt antud misioon, mida teame vaid alateadvuses. Võib olla on see saatus, mis määrab meie tuleviku. Kas homme ootab meid ees surm või eluarmastus, seda ei tea keegi. Kuid mis siis, kui elu mõte ongi elada ettemääratud süzeed? Kõik mida teeme ning muuta üritame on juba kuhugi kirja pandud. Kas saame üldse olla milleski kindel või elamegi ühes suures valedevõrgustikus ning pettekujutelmis
· AV-ta kahe ja enamasilbilise tüvega verbid. Välja arvatud olema, tulema, panema, surema, pesema, kusema ja minema ning häälikuühendiga ele- lõppevad ma-infinitiivi tüvege verbid. · Aduma, ajuma, anuma, asima, avama, evima, hangema, hajuma, halama, harima, helama, hundima, ihuma, imama, imema, jagama, jaguma, jamama, jorama, jubima, järama, kahima, kajama, kasima, kebima, kerima, kiduma, kihama, kilama, kirema, kiruma, kisama, klanima, klobima, kobama, kogema, koguma, kohuma, kolama, kolima jne · Ajama: aetakse, aeti, aetud, aetakse · Julgema: julgetakse e juletakse, julgeti e juleti, julgetavat e juletavat, julgetud e juletud Alltüüp SIBLIMA · Siblima-siblida-siblin-siblisin-siblinud-siblitakse-siblitud · 2-silbilise II-vältelise tüvega verbid · Kablima, kodjama, kõblima, pissima, sablima, sadrima, sagrima, sobrama, triblama Alltüüp MUUTUMA
Tunnid möödusid, ja nälg tuli jälle vangistatuid piinama. Tomi koogiosast oli pool järel; nad jaotasid selle kaheks ja sõid ara, kuid tundsid end veel näljasematena kui enne. Väike toidutükike ainult suurendas isu. Korraga ütles Tom: «St! Kas sa kuulsid?» Mõlemad pidasid hinge kinni ja kuulatasid. Kaugu-sest kostis hääl, mis kõlas nagu nõrk, vaevu kuuldav hüüe. Tom hüüdis otsekohe vastu, haaras Becky käe ja hakkas käiku mööda hääle suunas kobama. Siis kuula- 187 tas ta uuesti. Jälle kostis hääl, ja nähtavasti veidi ligemal. «Nad on seal!» ütles Tom. «Nad tulevad! Tule, Becky, nüüd on kõik korras!» Vangide rõõm oli piiritu. Nad jõudsid siiski aeglaselt edasi, sest käikudes oli palju auke ja kuristikke ja nende suhtes tuli ettevaatlik olla. Varsti jõudsidki nad ühe augu äärde ja pidid peatuma. See võis kolm jalga, kuid ka sada jalga sügav olla -- kõrvalt igatahes mööda ei pääsenud.
Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid: «Kakaakakaa! » Teisest nurgast kähises maa-alune hääl: «Kes see tuli?» «Mina -- Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall, kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes nähtavasti magas. » «Tasa, tasa!» kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega madala kolmejalgse järi peale, mis seina ääres seisis. Jaanus tõmbas järi aseme juurde ja võttis istet. Aga vist oli kanade kaagutamine poisi siiski 63 äratanud
tuustid selle läbi, leiad sealt raha-kukru ja tõmbad selle välja. Kui sa nii talitad, et ükski kelluke ei tilise, siis on hea: saad santlaagriks. Meil ei jää siis muud, kui sind nädalapäevad sugeda!» «Pagana pihta, kas see mul õnnestub?» ütles Gringoire. «Aga kui tilisema hakkavad, mis siis?» «Siis puuakse sind üles. Said aru?» «Ma ei saa tõesti midagi aru,» vastas Gringoire. «Kuula siis veel kord. Sina pead mannekeeni läbi kobama ja talt kukru taskust välja võtma. Kui selle juures ka üks kelluke peaks tilisema, puuakse sind üles. Kas nüüd said aru?» «Jah, sain. Ja siis?» «Kui sa rahakukru nii üle lööd, et kellukesi ei kuule, oled sa santlaager, ja sind kolgitakse järgmised seitse päeva. Said nüüd aru?» «Ei, kõrgeaulik härra, ma ei saa enam aru. Kus siis mu eelis jääb? Ohel juhul puuakse üles, teisel kolgitakse läbi?» «Aga santlaagriks saada,» vastas Clopin, «kas see on sulle ükskõik
annaabi.ee 
