Rahaks olid mündid, mille väärtus sõltus kaalust ja väärismetallisisaldusest. Tänu sellele hakkas arenema pangandus ja tekkis rahasüsteem. Suuremates linnades oli võimalik raha deponeerida ja krediiti saada. Need, kel raha vaja oli, laenasid vajaliku summa rikkalt, kes omakorda nõudis intressi. Maakohtades ei toiminud müntidesüsteem veel niipea. Linnad olid niisiis äri- ja võimukeskused. Kloostrid olid peamised kultuuri- ja haridusasutused. Kloostrimungad kirjutasid raamatuid ja seal anti haridust, säilitati kultuuripärandit. Nüüd, kui linnad võimu kogusid, peeti oluliseks ka ilmalikku haridust, sest mõisteti haritud ametnikke puudust. Nii kasvasid kloostrikoolidest välja ülikoolid. Hakati kirjutama ka ilmalikke teoseid, näiteks rüütliromaane. Linnaelanike seas oli tunduvalt suurem osa kirjaoskajaid, kui maal. Võrreldes varakeskajaga tõusis linnade tähtsus feodaalajastul suures mahus. Tänu
tähtis koht. Ta uskus, et vein aitab luua koosmeelt, liita inimesi kollektiiviks, toimivaks riigiks. 10 170 aastate paiku e.m.a. võtsid roomlased Lõuna-Itaalias viinamarjakasvatuse kreeklastelt üle. Veinikaubandus lõi õitsele - seda oli vaja selleks, et hoida janust roomlaste malevat lõbusas meeleolus nende sõjaretkedel Euroopas. Veinivalmistamise kunsti arendasid keskajal kloostrimungad, kes vajasid veini armulaua jaoks. Nad süstematiseerisid viinamarjasorte, veinivalmistamise viise ja maapinna omadusi. Tänu munkade kirjaoskusele laienes kloostrite kaudu veinivalmistamise kunst kogu Euroopasse. Ammustest aegadest saadik on kolonisaatorid endaga kaasa toonud viinamarjaistanduste rajamise. Viinamarjakasvatust kohtab nüüd kõikidel kontinentidel, v.a. Antarktikas. Antropoloogid on väitnud, et jooma hakkamine oli inimkonna ellujäämiseks tarvilik tingimus
kauplemiskohaks. Pompeji varemetest on leitud ligikaudu 200. hästivarustatud veinibaari säilmed, millest ühe seinal oli alles isegi hinnakiri. Rooma riigi langemisega vähenesid ka veini pikemaajalise säilitamise oskused. Keskajal ei kasutatud enam korki nõu sulgemisel ja amforad asendati puust vaatidega. Vaate ei täidetud aga korralikult, see muutus sageli veiniäädikaks ja seda oldi sunnitud kiiresti ära tarbima. Veinivalmistamise kunsti arendasid keskajal kloostrimungad, kes vajasid veini armulaua jaoks. Nad tegid märkmeid, kirjutasid üles ja süstematiseerisid veinisorte, veinivalmistamise viise ja maapinna omadusi. Nüüdses Burgundias panid nad kirja nn "asukoha klassifikatsiooni", mis on siiani osaliselt kasutatav. Tänu munkade kirjaoskusele laienes veinivalmistamise kunst kloostrite kaudu kogu Euroopasse. Kirikute suhtumine veini oli lõhestunud - ühelt poolt ei oldud rahul veini mõjuga inimesele, teisalt vajati seda aga armulaua jaoks
Seal piirkonnas olid võib-olla tsuudid, nemad kasutasid kääpaid. Sel ajajärgul hakkavad siin esinema ka hõbe- ja kuldehted. Kõige tuntum on Kardla aare 7.-8. sajandist. Seal oli väga palju hõbesõlgu, 11kaelaehet, 1 kullast kaelaehe ja muud. Viikingiaeg Viikingiaeg on Põhja-Euroopas hästi tuntud ajajärk (800-1050). Tuntud on see ka Lääne-Euroopas, kus viikingid käisid retkedel. Peamised teadmised on Lääne-Euroopas kirjalikest allikatest, mida kirjutasid peamiselt kloostrimungad. Viikingeid kujutati äärmiselt metsikute ja hulludena. Seepärast tuleb neist hirmus ja jube pilt. Arheoloogiliste kaevamistega on avastatud viikingite kultuur. Viikingid tegelesid ka kauplemisega, kuid enamjaolt ikkagi rüüstamisega. Viikingite kaubandusega hakkasid Põhja-Euroopas tekkima linnad. Triibulised purjed olid viikingilaevadel arvatavasti sellepärast, et ei olnud võimalik teha üht suurt kangast purje jaoks ja see tuli kokku õmmelda mitmest erinevast kangatükist.
Cluny klooster lõi benediktlaste seas oma liturgilise korra, millel oli tugev eremiitlik vastasseis. Tekkisid kartuuslaste kloostrid, mis ühendasid eremiidi- ja kloostrielu, neile oli omane väga kasin eluviis. Kõige rohkem väljendas askeesitaotlusi tsistertslaste ordu, mis sai alguse 1098. a Citeaux kloostri rajamisega. See oli samuti benediktiini klooster, aga nad tõlgendasid reegleid teisti. Ordu rajas kloostrite hierarhilise võrgustiku kloostrimungad rajavad ühe kloostri, mis saab omakorda teiste kloostrite emakloostriks. Idee poolest tahtsid nad olla eraldatud paigas, reaalsus asusid kloostrid aga u 1-2 km kaugusel linnast. Kunstis nõudsid nad liigsetest kaunistustest loobumist, kloostrid olid aga suured, neid oli väga palju munkasid ja neid leidus arvukalt. 12. saj levisid need üle Euroopa. Tsistertslased jõudsid ka Liivimaale ja rajasid siia Kärkna ja Padise kloostrid. Tuntuim tsistertslane oli Clairvaux' Bernard, kes tegutses 12
annaabi.ee 
