säilitaja. ARHITEKTUUR: olulised olid sakraalehitised, Hagi Sofia kirik. Inspiratsioon
rooma pantheonist. Idas ja läänes olid poolkuplid, Lõuna ja põhjakõlgedel olid poollöövid.
Materjalide pealt kokku ei hoitud. Mõjutatud vana vene kunstist. MAALIKUNST Nad
kaunistasid palju maalikunsti või mosaiigiga, kujutati enamasti Foon ehk taustvärv oli
enamasti kas sinine või kuldne. Miniatuurmaal ehk raamatumaal mis jaotub
kaheks:*aristrokraatlik e keisrikoja ja * kloosterlik ehk munkade tehtus teoloogiline.
Varakeskaja kunst
jagunes kaheks: *merovingid 5-8 saj. Kunst oli looduslähedane aga peadselt muutus
moonutatuks. Sküüdid olid põlluharijad kellest saame teada ülikute haudade kaudu.
Nimeliselt on Eestimaaga seonduvatest munkadest esimesena mainitud Fulcot, kelle Lundi peapiiskop Eskil umbes 1165. aastal Eesti piiskopiks määras. Siiski algas Vana-Liivimaa allutamine relva jõul kümmekond aastat hiljem, kuid ka sellesse olid algusest saadik kaasatud mungaordude liikmed. Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsisterlasi. Dünamünde klooster oli esimene kloosterlik (rajatud 1205-1208) institutsioon, millele tuginedes tsistertslased oma ekspansiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid. Vanim nende hulgas oli Kärkna (asutatud 1228), järgnesid Tallinna (1249), Lihula (1275- 1285), Padise (1317) ja Tartu (mainitakse esmakordselt 1345). Eestimaa kristianiseerimisel erilist aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229. Selle vahepealse likvideerimise (1233)
Selle nägemus paradiisist andis keldi teispoolsuse füüsilisele naudingule uue vaimse mõõtme.(Sampson, 2008) Hoolimata sellest, et paavst kanoniseeris mõningad jumalused, mis kirikule sobisid ja neist ( näiteks Brigidist) said pühakud ning sobimatud pandi vande alla ja tembeldati deemoniteks, eksisteerisid keldi usund ja kristlus veel kaua aega koos, põimudes ja kõrvuti eksisteerides; üksteiselt erinevaid usuelemente üle võttes. Keldi kristlus oli oma olemuselt kloosterlik- just kloostrid panid Britannias aluse ristiusu levikule. Iirimaal ja Walesis tekkis kõva sulam kloostrikristlusest ning sellest tunnetusest, mida kandis endas rahvas, kellele tuldi kristlikku sõnumit tooma. Just seesugusest tunnetusest kõneleb põlvest põlve edasi antud pärimus, mis õnnestus Shotimaalt ja Iirimaalt kokku koguda 19. saj. lõpul (Carmina Gadelica).Rahvas võttis omaks, et igapäevaelu ja palvetamine kuuluvad ühte. Tekkis omalaadne ,,kodukoldeusund"
kuuskümmend õde ja vastavalt apostlite arvule kolmteist preestrit, neli diakonit ja kaheksa ilmikut, kes pidid abistama preestreid igapäevastes töödes. Preestrid pidid pühapäeviti ja suurte pühade puhul rahva keeles jutlustama. (Pirita kloostri kodulehekülg) 1.2. Ordude levik Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada tsistertslasi. Dünamünde klooster oligi esimene kloosterlik institutsioon (rajatud 1205-1208), millele tuginedes tsistertlased oma ekspanisiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid rajama asusid. (Tamm, 2002: 10). Tsistertslased lähtusid küll Benedictuse reeglist, kuid nõudsid vahepeal lõdvenenud kommete karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. Selle ordu esimese kloostri asupaik oli Citeaux. (Piirimäe, 2000: 90). Eestimaa kristianiseerimisel eriti aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid esmakordselt
kaasa ka piiskopiala vasalle. Riia toomkapiitel korraldati ümber Augustinuse mungaordu kohaselt(nagu varemalt Trtu pk-s). Neile reeglitele oli rajatud juba esimene Liivim kiriku tk p Meinhardi ajal, hiljem p Alberti asendas need premonstraatlaste ordu määrustega(mis tol ajal osutusid sobivamaks toomhärrade sisemisjoni lahendamiseks). Nüüd, kus Liivim l õhus võitlus hegemoonia pärast, näis pp-le sobivamad Augustinuse ordu reeglid-toomhärrade kloosterlik ühiselu lõpetati, igale neist anti iseseisvad tulud, sel teel pidi iga üksiku toomhärra pol osatähsus tõusma. Selline toomhärra ametikoht pidi ka koh vasalliperekondi ahvatlema nende taotlemisele ja seega huvituma pk iseseisvuse säilitamisest ja tema mõju suurendamisest. Nn rõivastustüli-premonstraatlaste rüü ordumantliga sarnanev ja valge, augustiinlase rüü must. Ordu okup selle peale pp ja ta toomhärrade mõisad. Sel ajal sai pp-ks Johann von Sinten,
mis ei olnud ülearu range, kuid siiski askeetlik arusaam mungaelust. Benedictus nõudis munkadelt ühist kooripalvet ja uute liikmete vastuvõtmise korda. Keelatud oli logelemine (tuli tegelda käsitööga ja pühade tekstide lugemisega). Enne vastuvõtmist pidi noviits tõotama kõigi juuresolekul kuulekust kloostrile. Kuulekus oli sotsiaalse elu tuumaks, eriti abtile, kes munkasid juhtis, kes pidi hiljem aru andma Kristuse ees. Oluline oli kloosterlik eluviis, milles loobuti varast, elati kasinuses, samuti oli oluline püsivus ehk eluaegne suhe kloostriga. Benedictuse reegeleid hakati tõlgendama seinast seina, mõõdukaid jooni tõlgendati kui jõukuse ja varakuse legitimiseerimist. Mungad pidid olema väljaspool kloostrit sõbralikud, mungaideaal pidi lähtuma lahkusest. Juurutati, et kloostrstest pidid saama kohad, kus inimesed saavad ulualust. Kloostris hakati esmakordselt pakkuma haigete eest hoolitsemise praktika
annaabi.ee 
