lõunaosa. Paekalda kõrgus Pakri poolsaarel on kuni 25 meetrit, saartel kuni 13 meetrit. Paljanduvad Kambriumi ja Ordoviitsiumi liivakivid ning lubjakivid. Kihid, mis Paldiskis asuvad merepiiril, on neemel 15 meetri kõrgusel. Astangut läbivad rohked lõhed ja rikked. Siin on mitmete kivististe tüüpleiukohad ja kihistute stratotüübid. Pakri neem kerkis merest 90008500 aastat tagasi. Poolsaare idarannikul on paekallas kaheastmeline. Klindilt laskub kuus juga, jalamil avaneb rohkesti allikaid. Tähelepanuväärsed on loopealsed, pangametsad ja rändrahnude samblafloora. Väärtuslike maastike hulka kuuluvad Pakri saared ja poolsaare rannavöönd, rohevõrgustikku saared ja poolsaare idarannikul pangamets. Registreeritud on 41 kaitsealust taimeliiki, loomadest püsiasustusega 158 liiki. Pakri (Paldiski) laht on rändeaegne peatuspaik paljudele lindudele: lindude arvukuselt on see kolmas Matsalu ja Haapsalu lahe järel
5 Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage- või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega
Reljeefivormide loode-kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal. Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m üle mere pinna. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandukuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane
Eristuvad 14 ordoviitsiumi ja 4 siluri ladestu ladet. 25. oktoober 1976.a Osmussaare lähedal meie tugevaim maavärin 4,75 magnituudi. Pinnamood – Põhja- Eesti klint. Lõhelised paekivid soodustavad karstumist. Karstiväljad Kostiveres, Tuhala ehk Kata karstiala ( Eesti suurim karstitühimik Virulase koobas, käikude kogupikkus 90m ), Kuimetsa karstiväli, Pae karstiala (Karriväli) 3.2.2 Veestik Enamik jõgesid saavad alguse soodest ja neil on lavamaal voolates moldorud, klindilt laskudes aga juga, kaskaad või kärestik. JÕED - Jägala, Pirita, Keila, Vääna, Treppoja, Vasalemma. Kasari jõestik – Teenuse, Vigala, Velise. JÄRVED – Kahala, Maardu, Ülemiste, Klooga. Tehisjärved – Rummu, Männiku. SOO – Soostumus 20,5%. Kostivere soo, Mahtra soostik, Juuru soo, Kodila linnuraba Pirita jõgi Kahala järv 8
Reljeefivormide loode- kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal. Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m ü.m.. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandikuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage- või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega.
· Maastikku liigendavad jõgede orud ja ka mitmed paekõvikud, kulutusnõgudes asub ka soid · Pinnakatte paksus on kõige väiksem panga juures, suureneb sisemaa poole, sest Eesti aluspõhi on lõuna poole kaldu · Rajooni põhjaosas klint · Karstumine ja looalad · Keila ümbrused ka (kalju)voori madalad voored · Veestik o Enamik jõgesid saab alguse soodest ja voolates lavamaal on neil moldorud, klindilt laskudes aga juga, kaskaad või kärestik o Keila, Pirita, Jägala, Vääna, Treppoja, Jõelähtme (karst), Kuivajõgi (karst); enamus jõgesid suubub Soome laht, osas iiski ka Kasari jõe lisajõed o Järvi vähe; Maardu, Ülemiste Viru lavamaa · Paljuski sarnane Harju lavamaale, kuid väiksem ja kitsam · Valdavalt tasasest alast kerkivad märkimisväärselt kõrgemale Jõhvi moreenkühmuline kõrgend (79 m) ja Sinimäed (85 m)
annaabi.ee 
