Hommikul avastab ta majaukse tagant kehvas seisus Pärdi. Pärt jutustab , mis temaga juhtus ning jagab Karina ning lapsega toidukraami, mis ta taskutes oli. Päeva teises pooles hakkab Karina taas otsima mida süüa saaks. Talle meenub, et maamajades hoitakse toidukraami keldrites. Leidnud keldrivõtme läheb ta keldrisse ning toidukraami asemel leiab sealt hoopis samasuguse musta spordikoti nagu tal oli. Kuid see ei ole tema kott, sellel ei ole vana kleepeka jälge, ning see kott on raha täis. Karina jätab koti sinna kust ta selle leidis. Marius tuli Karinale ja lapsele järele. Kui Pärt näeb musta Ford Mondeot keeldub ta kaasa minemast, sest tema ründajad olid sõitnud samasuguse autoga. Marius viis Aapi ning Karina enda majja, mis asus järve kaldal. Ta juhatas nad väikesesse kuid hubasesse tuppa esimesel korrusel. Marius ise elas maja teisel korrusel. Majas elasid veel Eero, Helen ja Anett.. Majas oli veider süsteem
mõnelgi korral õpetajate kummaliste pilkude osaliseks sain. Mis mind ja Kaarlit eristab, on see, et mina kirjutan nii, nagu elu on, ja tema nii, nagu elu olla võiks. Samas on mul üsna raske aru saada, kuidas õrnemate kõrvadega (sorry, silmadega) inimesed mu juttude üle keskmist tõsist temaatikat taluda suudavad, kui juba mõned krõbedamad sõnad neis jälkustunde tekitavad ja südame ohtlikult puperdama panevad. Äkki peaks mingi "parental advisory" kleepeka igaks juhuks kasutusele võtma? Kuigi, kui nüüd ääretult aus olla, siis mõnikord tundub mulle selline ohkimine mulle üsna silmakirjalik ka. No vaadake, on olemas näiteks raamatuid, kus koolilapsed terve oma klassi vastu taevast lasevad, aga sellistele antakse Bookeri auhindu ja värke. Mõnedes raamatututes kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas inimesi saega juppideks hakitakse ning nendest meisterdatakse Hollywoodi kassafilme
Eesti kannatused tänu võõrvõimule, olid suuresti aluseks miks üldse punkliikumine tekkis. Samuti andis tõuke suureks mässumeelsuseks Kadrioru staadionil peale jalgpallimatsi toimuma pidanud Propelleri kontsert, mis aga võimude poolt laiali aeti. Noortele omane vastuhakk ja mässumeeldus sai selles üheks eelduseks. Paljude arvates oleks punk sel ajal kindlasti leidnud oma tee Eestisse. Villu Tamme: "1978. aasta alguses kinkis klassiõde mulle Sex Pistolsi kleepeka ja mu hing sai müüdud. Selline nagu need mehed tahtsin ma välja näha! Läksin oma õlgadeni juustega juuksuri juurde ja üritasin zestide abil Sid Viciouse soengut kirjeldada, tulemus oli tavaline siilisoeng, aga asi seegi." (samas:18) Paljud punkarid jõudsid pungini läbi tuttavate või välismaailma jäljendamise näol, enamasti oli jäljendatavaks kuulus Inglise ansambel Sex Pistols. Näiteks Lauri Leis ütles, et Tema jõudis punkmuusikani teismelisena, kui salvestas paar
Pastaka mõistagi sain. Tervitused kirjutatud, taipasin, et postkontorisse mineku asemel võiks küsida ka postmarke samast poest. Minu rõõmuks olid ka need olemas. Aga nüüd siis selle loo itsitamisväärne osa. Mina tavalise inimesena hakkasin hoogsalt marke tagaküljelt keelega niisutama, nagu kõik oleme seda alati teinud. Aga võta või jäta, margid ei lähe liimisemaks ikka. Meie riiki polnud sellised margid siis veel lihtsalt jõudnud, mida saab kleepida kirjale tavalise kleepeka moel. Ise kirusin veel seda ,,välismaa kraami", et isegi margi liim on jama... Kui ma lõpuks taipasin, mil moel ma toimima pean, märkasin ka elevust müüjate hulgas, kes heatahtlikult minu juhmardlikust itsitasid. Viskasime veel koos nalja minu ürgaegsete harjumuste üle. Meeleolu oli vaatamata minu piinlikule olukorrale hea nii minul kui ka neil. Nad võitsid mu endale!
annaabi.ee 
