Ida-Euroopas, eriti Venemaal on levinud 7-keelne kitarr (semistrunnaja). Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, eriti Mehhikos, on kitarride valik väga mitmekesine, alates pisitillukestest kuni kontrabassi suurusteni. Omaette liigi moodustavad veel nn hawaii-kitarrid, mis erinevad oluliselt juba ka ehituse poolest. Kaasajal on hawaii-kitarrid peaaegu eranditult elektrikitarrid, nagu ka analoogilise kõlaga slide- ja bottle-neck stiili puhul, mille puhul mängimisel kasutatakse siiski klassikalisema ehitusega (elektri)kitarre. Klassikaline kitarr Klassikaline kitarr (nimetatud ka hispaania kitarriks oma päritolu, mitte repertuaari tõttu) on keelpill. Klassikalist kitarri iseloomustavad nailonist keeled (bassikeeltel on nailon tavaliselt kaetud metallist keermestusega), mida mängitakse sõrmitsedes. Nimetus 'klassikaline kitarr' ei pea tähendama, et sellel esitatakse ainult klassikalist repertuaari (kuigi klassikaline muusika on osa selle
0 0 2 4 6 8 10 Tööülesannetele orienteeritud tegevus (juhtimine) Joonis. Autori joonis, tugineb Robert Blake’i ja Jane Moutoni juhtimisvõrgustiku mudelile. Eestvedamise ühe klassikalisema käsitluse võime leida raamatust „The Human Side of Enterprise“*13, mille autoriks on Douglas McGregor. Kui F. W. Taylor*14 oli arvamusel, et inimesed töötavad ainult selleks, et elatist teenida, ja valiku korral nad ei töötaks, siis vabatahtlike kohta seda just väita ei saa, sest üldjuhul ei ole nende motivaatoriks tasu. Sellest tulenevalt töötas McGregor välja teooria X ja teooria Y: 9 G. Yukl, R. Lepsinger
0 0 2 4 6 8 10 Tööülesannetele orienteeritud tegevus (juhtimine) Joonis. Autori joonis, tugineb Robert Blake’i ja Jane Moutoni juhtimisvõrgustiku mudelile. Eestvedamise ühe klassikalisema käsitluse võime leida raamatust „The Human Side of Enterprise“*13, mille autoriks on Douglas McGregor. Kui F. W. Taylor*14 oli arvamusel, et inimesed töötavad ainult selleks, et elatist teenida, ja valiku korral nad ei töötaks, siis vabatahtlike kohta seda just väita ei saa, sest üldjuhul ei ole nende motivaatoriks tasu. Sellest tulenevalt töötas McGregor välja teooria X ja teooria Y: 9 G. Yukl, R. Lepsinger
SISSEJUHATUS Kõikidel inimestel on olemas oma eesnimi. See on nagu iga inimese visiitkaart. Nimesid on väga palju erinevaid, kuid leidub ka sarnaseid. Lapsevanematel on erinevad viisid, kuidas ja mille järgi nad oma lapsele nime panevad. Erinevate variantide otsimiseks on palju võimalusi. Kindlasti on üks levinumaid kohti internet, kus leidub väga palju huvitavaid ideid sobiva nime leidmiseks. Lapsevanem võib valikuks võtta klassikalisema ning populaarsema nime, mis on paljudele tuntud. See paneb aluse sellele, et väga paljudel on sama või sarnane nimi. Kui otsustatakse millegi erilisema ja ainulaadsema kasuks, on valitud nimi vähematel inimestel. Nimede kohta kogutakse andmeid ja neid kajastatakse statistikates. Väga palju erinevaid rahvastikunäitajate statistikaid on teinud Statistikaamet. Sealne info on usaldusväärne, sest rahvastikuregister täieneb kogu aasta vältel jooksvalt uue infoga
Proportsionaalse valimissüsteemi idee esitas esmakordselt üks Prantsuse revolutsiooni juhte Honore Mirabeau 1789. aastal, kuid Euroopas võeti see süsteem esmakordselt kasutusele rohkem kui sada aastat hiljem 1899 Belgias parlamendi esindajatekoja valimistel. Proportsionaalset ehk võrdelist valimisviisi on võimalik kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Sellise süsteemi puhul saavad nimekirjad mandaate enamvähem võrdeliselt neile antud häälte arvuga. Kõige klassikalisema võrdeliste valimiste süsteemi puhul hääletatakse kinniste nimekirjade kaupa. Nimekirjasisene järjekord pole muudetav, sisse saavad nimeldrjas eespool olevad kandidaadid. Valija peaks tegema oma valiku nimekirjade programmide põhjal. Kinniste nimekirjade nõrk külg on, et suur osa valijaist ei suuda nii abstraktselt mõelda (aastail 19191933 kehtis Eestis just selline valimisviis, tänapäeval kasutab seda Rootsi). ,,Puhast" proportsionaalsust pole rahvusvaheliselt
2.2 Mittetoimivus ja praktilised kasulikkusega seotud probleemid Vastavalt üldtunnustatud standardile ja tööstuslikule kasutatavusele peavad kõik leiutised patendi saamiseks reaalselt kasutatavad olema. See on leebe standart, kuna näiteks PTO 65 eeldab, et leiutaja väited tööstusliku kasutatavuse kohta on tõesed. Põhimõttelt takistab mittetoimivuse standard avaldajal patenteerida võimatut leiutist. Kõige klassikalisema näitena saab välja tuua igiliikuri (lad k perpetuum mobile), kus masin eirab füüsikaseadusi, seega on tegu võimatu ja mittepatenteeritava seadmega.66 Sama on seis ka nanotehnoloogias, kus leiutisi ootavad ees nõuded, kus tegemist on võimatute nähtustega. Kindlate seisukohtade puudumine ja üleüldine tundmatus on kasvatanud kriitikat, et tegu on ulmega, ning teadust nanotehnoloogias ei rakendata. Seega võib vastava
annaabi.ee 
