klaveritriot, 3 keelpillikvartetti, 3 klaverikvartetti, klaverikvintett, 2 keelpillikvintetti, 2 keelpillisekstetti, metsasarvetrio, klarnetitrio ja klarnetikvintett See on tõesti ülevaateks, mitte pähetuupimiseks! Omaette grupi moodustavad Brahmsi (hilises) kammermuusikas teosed, kus soolopillina kasutatakse klarnetit: klarnetitrio, klarnetikvintett ja 2 klarnetisonaati. Nende teoste sünd on seotud konkreetse isikuga, Meiningeni õukonna orkestri klarnetisti Richard Mühlfeldiga, kellega Brahms 1880- ndate lõpus tutvus ning kelle mäng Brahmsile sügava mulje jättis. Sageli nimetatakse selle grupi teoseid "sügisesteks" ("autumnal"), vihjates nii nende üldisele melanhoolsele iseloomule kui ka tõsiasjale, et need jäid ka pea viimasteks teosteks Brahmsi elus. Ka klarnetikvinteti op. 115 (1891) 1 24 erinevat teost, + 1. klaveritrio op. 8 teine redaktsioon üldist meeleolu on kirjeldatud kui mõrkjas-magusat, kus I osa peateema
sajandi heliloojast. 1972. aastaks oli olukord selline, et 1960. aastate muusikateatri avangard oli ennast ammendanud, sund traditsiooni vastu võidelda viis selleni, et enam polnud tabusid, mida murda, jäi ainult üks avangardistlik tabu: tagasipöördumine traditsioonilise ooperi juurde uuel tasandil. Nii tegi seda Ligeti eelpool juba kirjeldatud anti-anti-ooperis. Muidugi jätkub ka uuenduste liin, näiteks Karlheinz Stockhauseni „Arlekiin“ 1976 tantsiva klarnetisti jaoks. Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne tsükkel Licht (Valgus), mis koosneb seitsmest ooperist, esimesena valmis Donnerstag (Neljapäev; 1981), aga ka seal olulisel kohal näitlevad instrumentalistid. Beriol valmib 1984 ooper Un re ascolto (Kuningas kuulatab), tegevus- ja kuuldedraama. Kuningas on lavastaja, kes valib lauljaid uude lavastusse. Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint Francois d'Assisi (Püha Franciscus
sajandi heliloojast. 1972. aastaks oli olukord selline, et 1960. aastate muusikateatri avangard oli ennast ammendanud, sund traditsiooni vastu võidelda viis selleni, et enam polnud tabusid, mida murda, jäi ainult üks avangardistlik tabu: tagasipöördumine traditsioonilise ooperi juurde uuel tasandil. Nii tegi seda Ligeti eelpool juba kirjeldatud anti-anti-ooperis. Muidugi jätkub ka uuenduste liin, näiteks Karlheinz Stockhauseni „Arlekiin“ 1976 tantsiva klarnetisti jaoks. Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne tsükkel Licht (Valgus), mis koosneb seitsmest ooperist, esimesena valmis Donnerstag (Neljapäev; 1981), aga ka seal olulisel kohal näitlevad instrumentalistid. 20 Beriol valmib 1984 ooper Un re ascolto (Kuningas kuulatab), tegevus- ja kuuldedraama. Kuningas on lavastaja, kes valib lauljaid uude lavastusse.
lünklikumad. Siiski on andmeid 1930. aastate jooksul Tartus tegutsenud 19 arvatavalt džässi- likku tantsumuusikat mänginud (või mängida üritanud) orkestri kohta. 117 Kuna Tartu oli Eesti Entsüklopeedia (1937, 8: 18) andmetel Tallinnast rohkem kui poole väiksem (1936. aastal 59 000 elanikku), ei pruukinud džässilike tantsuorkestrite arv suurem ollagi. Nimetatud 19 orkestri töös osalenud muusikutest on tuvastatud 109 pillimehe nimed (vt lisa 16), neist 21 pianisti, 20 saksofonisti, 3 klarnetisti 118 , 16 trompetisti, 6 trombonisti, 12 viiulimängijat, 12 kontrabassimängijat, 13 trummimängijat, 14 akordionisti ja 1 tšellist. Mitut pilli mängivaid muusikuid oli tartlaste seas 13 (siia hulka ei ole arvatud saksofoni-klarneti kooslust), huvi- taval kombel ei ole nimistutes ega ka ühelgi fotol kitarri-, bandžo- või susafonimängijat, mis viitab otseselt diksiländstiili vähesele populaarsusele tartlaste hulgas – ilma nende instru-
annaabi.ee 
