mis välistavat isikupära ja loovuse. Siiski pidasid seda kunstiks paljud realistlikud kunstnikud ja lai publik, kes sai foto näol oluliselt odavama enese jäädvustamise vahendi. Fotograafia areng Esimese püsiva fotokujutise sai 1822. aastal prantslane N. NIÈPCE. Meetodit arendas sel ajal populaarne dioraamide (liik valgusefektiga pilte) maalija L. J. M. DAGUERRE, kes pildistas valgustundlikuks muudetud pinnaga metall või klaasplaatidele, mida ei saanud paljundada. Inglane F. TALBOT leiutas kaheastmelise fototehnika, kus kõigepealt saadud negatiivist võib kopeerida paberile piiramatu arv positiive. Fototehnika jätkuv Click to edit Master text styles täiustumine oli üheks Second level põhjuseks, miks osa Third level Fourth level
rahale levitada; skulptuur kallis, muudeti vähe klassitsisliku skulptuurikunsti formaalsetsüsteemi, belglane C. Meunier suurejooneline lihtsus ja monumentaalne pidulikkus, ,,Terasvalvaja"; fotograafia realism soosis selle sündi ja arengut, tegelikkuse täpne jäljendamine, N. Niepce pilt, mis on loodud valgustundlikule pinnale valguse mõjul, J. Daguerre dagerrotüüpia leiutamine, pildistas valgustundlikuks muudetud metall või klaasplaatidele, F. Talbot leiutas kaheastmelise fototehnika, kus negatiivist saab kopeerida piiramatu arv positiive, Nadar aeofotod, tegi pilte kuumaõhupalli pealt õhus. Impressionism (1870 1880, kunstivool) valguse ja varju mäng, peened nüansid, värvivarjundid, uudsed süzeed, uut moodi kujutamisviis, väikesed ja visandlikud erivärvilised pintslitõmbed, vähenes ruumilisus, varjud värviti värviliseks, hüljati traditsiooniline kompositsioon, motiiviks oli maastik, vabaõhumaalid, E
Liikudes edasi läbi filtrite ja vedelkristalli läheb üle poole valgusest kaduma Värvivedelkristallpaneeli konstruktsioon: 1 - luminofoorlambid, 2 - tagumine polarisaator, 3, 5 - klaasplaat, 4 - vedelkristallid, 6 - punane valgusfilter, 7 - roheline valgusfilter, 8 - sinine valgusfilter, 9 - spetsiaalfilter, 10- eesmine polarisaator LCD-kuvari tööpõhimõte: Passiivmaatriksis kasutatakse lihtsat võret pingestamaks konkreetset ekraanipikselit. Klaasplaatidele kantakse läbipaistavast juhtivast materjalist triibud. Vedelkristall paigutatakse klaasplaatide vahele, plaatide väliskülgedele kantakse polariseeriv kile. Konkreetse pikseli sisselülitamiseks rakendatakse pinge ühe võre tulba ja teise võre rea vahele. 7 8 Aktiivmaatriks- LCD ehitatakse tavaliselt õhukeste kilede transistoreid (Thin Film Transistor) kasutades
poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. - Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 mm) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, esimene on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidega, millest igalt on oma väljaviik. Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Mõnel indikaatoritüübil on ka veel mõlemal küljel valgust polariseerivad kiled. VEDELKRISTALLINDIKAATOR
valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 um) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbi- paistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, esimene on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidega, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Mõnel indikaatoritüübil on ka veel mõlemal küljel valgust polariseerivad kiled. Sellise indikaatori ehitus on toodud joonisel 11.1. JOONIS 11.l.
valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 m) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, eesmine on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidena, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO ) või indiumoksiidi (In O ). Sellise indikaatori ehitus on toodud joonisel 8.1. 2 2 3 JOONIS 8.1. 107
läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 m) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, eesmine on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidena, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Sellise indikaatori ehitus on toodud joonisel 8.1. JOONIS 8.1.
annaabi.ee 
