Sama kehtib ka juhul, kui ma seisan. 2) Kas hõõrdejõud pidurdab alati liikumist? Hõõrdejõud sõltub peamiselt kahest põhjusest. Üheks selliseks on näiteks mõlema kokkupuutuva pinna karedus (konarlikkus) ja materjal ning määratakse eksperimentaalsel teel. Teiseks põhjuseks on näiteks see, et kui siledad pinnad pääsevad üksteisele väga ligi, siis molekulidevaheline tõmbejõud kasvab (eriti kui pinnad on samast materjalist, nt. 2 klaasplaati). Hõõrdejõu pidurdamise vastu kasutatakse määrimist just pinnakonaruste täitmisega ning samas kui kahe sileda pinna vahel on määrdekiht, siis ei toimu molekulide tasandil pindade ühtimist lähtuvalt ainelisest sarnasuset. Määre tungib kokkupuutuvate pindade vahele ja surnub nad teineteisest eemale, kuid täielikult hõõrdejõud ei kao. Näiteks võib tuua, et kui märjal trepiastmel libastuda, siis hõõrdejõud kingatalla ja trepi vahel on
tuleb aga vähendada. Et osata hõõrdumist muuta, on vaja teada, miks hõõrdumine üldse tekib. Hõõrdumisel on kaks peamist põhjust. Esiteks põhjustab hõõrdumist pindade ebatasasus. Pinnakonarused jäävad üksteise taha kinni ja takistavad libisemist. Teiseks põhjuseks on aineosakeste vahelised tõmbejõud. Väga siledad pinnad pääsevad teineteisele sedavõrd lähedale, et molekulidevahelised jõud kasvavad märgatavaks. Nii kleepuvad kokku kaks siledat plii- või klaasplaati. Hõõrdumist vähendatakse määrimisega Hõõrdejõu vähendamiseks kasutatakse määrimist. Määre tungib kokkupuutuvate pindade vahele ja surub need teineteisest eemale. Pinnakonarused ja molekulide tõmbejõud siis enam nii tugevasti mõjule ei pääse. Määrdena kasutatakse tavalisilt õlisid. Õlikihtide omavaheline liikumine tekitab küll teatavat takistust, kuid see on tavalisest hõõrdumisest tunduvalt väiksem. Hõõrdumist saab suurendada pindade karestamise abil
keha kaal mõjutab teisi kehi. 16.( Hõõrdejõud tekib kehade vahetul kontaktil, kui keha liigub mööda mingit pinda) a) pindade ebatasasus. Pinnakonarused jäävad üksteise taha kinni ja takistavad libisemist b) aineosakeste vahelised tõmbejõud. Väga siledad pinnad pääsevad teineteisele nii lähedale, et molekulidevahelised tõmbejõud kasvavad märgatavaks. Nii jäävad üsna kõvasti kokku kaks sildeta plii- või klaasplaati. 17. Hõõrdejõud mõjub alati keha liikumisele vastassuunas. Hõõrdejõudu arvutatakse valemiga Fh=µN, kus Fh on hõõrdejõud, µ on hõõrdetegur ja N on rõhumisjõud. Suurus sõltub mõlema kokkupuutuva pinna karedusest ja materjalist ning määratakse eksperimentaalsel teel. 18. Hõõrdetegur µ on ühikuta suurus, mis iseloomustab hõõrdejõudude suhet kahe keha ja neid kokku suruva jõu vahel. 19. Eleastsusjõud on jõud, mis tekib keha deformeerimisel e keha kuju ja mõõtmete
Seisuhõõrdejõud on alati võrdne ja vastassuunaline kehale paralleelselt kokkupuutepinnaga rakendatud jõuga.Hõõrdumisel on kaks peamist põhjust: Pindade ebatasasus. Pinnakonarused jäävad üksteise taha kinni ja takistavad libisemist.Aineosakeste vahelised tõmbejõud. Väga siledad pinnad pääsevad teineteisele nii lähedale, et molekulidevahelised tõmbejõud kasvavad märgatavaks. Nii jäävad kokku näiteks kaks siledat pliivõi klaasplaati. Kui kehale paralleelselt kokkupuutepinnaga mõjuv jõud saab seisuhõõrdejõu maksimaalsest väärtusest veidigi suuremaks, hakkab keha liikuma. Libisemisel mõjub kehale liughõõrdejõud, mis on vastassuunaline keha kiirusega. Hõõrdejõud on võrdeline kehale mõjuva rõhumisjõuga Hõõrdejõu valem Fh=N. Hõõrdetegur (müü) sõltub kokkupuutuvate kehade materjalist ja pinnatöötlusest. Ka vedelikes liikumisel esineb takistusjõud, mis sõltub kiiruse suunast, suurusest ja keha
mõõtmed võivad suures plaanis erineda. Nt vee molekul on u 3,3 Å, aga elusorganismi makromolekulid võivad olla ligi 100000 Å. Samuti on erinevate ainete molekulid vägagi erineva massiga. Kaudselt on ka inimene oma tunnetusorganitega võimeline eristama molekule vaatamata nende üliväikestele mõõtmetele: nt peegeldavad kihid peeglitel, õlikile vee peal, lõhnaaine piisad õhus. Molekulid mõjutavad üksteist väga tugevate jõududega. Neid võib kohata, kui kaks siledat klaasplaati on üksteise vastas ja vesi satub nende vahele. Siis on plaate väga raske üksteisest eraldada just molekulide vaheliste tõmbejõudude tõttu. III Aineosakeste soojusliikumine Kõik osakesed maailmas on pidevas lakkamatus liikumises. Seda liikumist nimetatakse soojusliikumiseks. S. on suunalt ja kiiruselt juhuslik ehk kaootiline. Osakese liikumise trajektooriks on murdjoon. Vaatamata suurele hulgale omavahelistele põrgetele molekulid ei kulu ega deformeeru. S
Nähtuse lähemaks seletamiseks kasutame joonist 35. Sellel kujutatud lääts on väikese kõverusraadiusega ega vasta katsetingimustele, kuid kiirte käigu vaatlemiseks on selline süsteem mugavam. Langegu tasakumerale läätsele pinnanormaali suunas monokromaatne kiirtekimp, millest joonisel on näidatud vaid üks, punkti B langev kiir. Osa valgusest peegeldub punktist B tagasi, osa aga läbib õhuvahe ning langeb klaasplaadile punktis C. Siin jaguneb kiir jällegi kaheks: osa murdub klaasplaati, teine osa aga peegeldub läätse suunas tagasi. Kui õhuvahe läätse ja plaadi vahel on väike, siis on punktidest B ja C peegeldunud lained koherentsed ja nende liitumisel tekib interferentspilt. Arvestades, et suure kõverusraadiusega läätse korral peegeldub valgus punktist B ja C praktiliselt samas suunas tagasi, võime õhukihi ülemiselt ja alumiselt pinnalt peegeldunud kiirte optilise käiguvahe avaldada: kus on valguse lainepikkus ja n õhu murdumisnäitaja
vaateväljaga teleskoopi, kuid geomeetrilise optika seadustest tulenevalt moonduvad pöördparaboloidikujulise peapeegli vaatevälja tsentrist kaugemal asetsevad objektid väljavenitatuteks. Seda nähtust nimetatakse koomaks. Schmidt mõtles välja, kuidas eemaldada selline sfääriline aberratsioon. Selle saavutas ta erilise kujuga korrektsioonplaadi asetamisega teleskoobi peapeegli ette. See kujutas endast õige vähe tasapinnalisest erinevat klaasplaati, mille keskosa oli veidi kumerläätse-, seda ümbritsev osa aga veidi nõgusläätsekujuline. Selle saavutamiseks leidis ta teravmeelse lahenduse. Ta paigutas tasaplaadist tooriku anumale, millest seejärel pumbati õhk välja. Tekkinud vaakumi survel paindus plaat keskmises osas kergelt allapoole, lihvimisega tekitati plaadi servadesse vajaminev nõgusus. Alles tänapäeval on jõutud teoreetikute poolt välja arvutada ka kogu korrektsioonplaadi pinda kirjeldavad võrrandid. Kuulsa
Et murdumisnäitaja 68 sõltub kiirguse lainepikkusest, siis sõltub ka peegeldusvõime langeva kiirguse lainepikkusest (n = f(), siis ka R = f()). Peegelduskadude vähendamiseks kasutatakse optikas optiliste detailide katmist õhukeste dielektriliste kiledega (MgF 2 ). 8.6. Kiirguse neeldumine mittemetallilistes materjalides (joon. 8.10) Kui valgus läbib klaasplaati paksusega l, siis osa valgusenergiast neeldub (joon. 8.10) I = e -l Io Kus, I- klaasist väljuva valguse intensiivsus I o - klaasi siseneva valguse intensiivsus - lineaarne absorptsioonikoefitsient Arvutusnäide S 839 8.7. Valguse peegeldumine, neeldumine ja läbiminek klaasplaadist (joon. 8.10., 8.11)
realiseerimiseks kaks võimalust: - Läbiva valguse indikaatorites on indikaatori taga valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. - Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 mm) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, esimene on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidega, millest igalt on oma väljaviik. Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Mõnel indikaatoritüübil on ka veel mõlemal küljel valgust polariseerivad kiled.
61. Valguse interferentsi mõiste. Newtoni rõngast tekke kvalitatiivne põhjendus. Valguse interferents on nähtus, kus erinevad valguslained mingis ruumipunktis kohtudes võivad teineteist võimendada või kustutada. On võimalik monokromaatiliste koherentsete (s.o konstantse faasiga) valguslainete korral, millel on sama sagedus. Newtoni rõngasteks nimetatakse interferentsipilti, mis tekib, kui pikafookuseline tasakumer lääts asetada kumerusega vastu tasast klaasplaati. Kui läätsele suunata valgus, siis läätse kumeralt pinnalt ja plaadi tasaselt pinnalt peegeldunud valgus moodustab kontsentriliste heledate-tumedate interferentsrõngaste süsteemi. 62. Fresneli difraktsioon ümmarguselt avalt, kvalitatiivne põhjendus. Fraunhoferi difraktsioon pilult, kvalitatiivne põhjendus. Difraktsioonivõre tööpöhimõtte kvalitatiivne selgitus. Fresneli difraktsioon. Kui tõkkele või selles olevale avale langeb sfääriline laine ja
realiseerimiseks kaks võimalust. Läbiva valguse indikaatorites on indikaatori taga valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 um) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbi- paistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, esimene on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidega, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Mõnel indikaatoritüübil on ka veel mõlemal küljel valgust polariseerivad kiled
realiseerimiseks kaks võimalust. Läbiva valguse indikaatorites on indikaatori taga valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 m) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, eesmine on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidena, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO ) või indiumoksiidi (In O ). Sellise indikaatori ehitus on toodud joonisel 8.1. 2 2 3
võimalust. Läbiva valguse indikaatorites on indikaatori taga valgusallikas ja indikaatori poolt läbilastav osa valgusest on vaatajal nähtav. Peegelindikaatoreis on indikaatori taga peegel ja vaataja näeb sel juhul sealt peegeldunud valgust. Esimesel juhul on indikaator keerulisem, kuna ta peab sisaldama ka valguallika, teisel juhul on aga nähtavus halvem, kuna kasutatakse üldvalgustust. Ehituselt kujutab vedelkristallindikaator endast kaht paralleelset klaasplaati, mille vahel on õhuke (umbes 10 m) vedelkristallikiht. Klaasplaatidele on kantud läbipaistvad elektrit juhtivad elektroodid. Nendest tagumine on kujundatud ühtlase plaadina, eesmine on aga kuvatavate tärkide saamiseks segmentidena, millest igalt on oma väljaviik (nagu eelvaadeldud LED indikaatoril). Elektroodide materjalidena kasutatakse kas tinaoksiidi (SnO2) või indiumoksiidi (In2O3). Sellise indikaatori ehitus on toodud joonisel 8.1.
annaabi.ee 
