vesinikfluoriidhappeks. See on keskmise tugevusega hape, sest selle dissotsatsiooniaste on madal ja erandlikult ta dissotseerub võrreldes teiste halogeniidhapetega kahes astmes. Vesinikfluoriidhape väga sööbivate toimega hape. Nahale sattunud HF on väga ohtlik ning kui seda kohe maha ei pesta, siis imbub ta märkamatult kudedesse, põhjustades nende kärbumist. Ta söövitab isegi klaasi ja kvartsi, olles üks väheseid happeid, mida ei saa hoida klaasanumates. Põhjus seisneb selles, et klaasi koostises oleva räniga moodustab fluor püsivama sideme kui hapnikuga. Vesinikfluoriidiga ei reageeri kuld ja plaatina ning teda võib hoida ja säilitada plii-, eboniit- või parafineeritud pudelites. HF mõju söövitava mõju klaasile avastas juhuslikult kaltsiumfluoriidi ja väävelhappe vahelisel reaktsioonil saksa juveliir H. Scwanhard 1670 aastal. 3. Kloor Leidumine ja Saamine Kloor on levikult maakoores 20. element
tohutud hüatsindiväljad. Igal aasta maikuus sõideti linnast massiliselt välja neid põlde imetlema. Kümnekonna aasta vältel peeti seda lausa seltskondlikuks kohustuseks, pikkamööda huvi rauges. Ka Prantsusmaal armastati hüatsinti, kuid siin ei tekitanud ta kaugeltki sellist furoori kui Hollandis või Preisimaal. Mõneks ajaks tõusid hüatsindid erilise huvi orbiiti siis, kui teadlased hakkasid neid kasvatama ilma mullata, üksnes veega täidetud klaasanumates. Kaunil lillel oli Prantsusmaal üksvahe üsna kurb ülesanne hüatsindiõisi kasutati soovimatute inimeste uimastamiseks, isegi mürgitamiseks. Miskipärast praktiseeriti seda eriti naiste puhul. Hüatsindibukett või lillekorv piserdati mürgiga, mille lõhna maskeeris hüatsindi tugev lõhn, või siis pandi neid lilli sellisel hulgal magamistuppa või buduaari, et nende endi tugev lõhn põhjustas nõrganärvilistel tervisehäireid
vesinikfluoriidhappeks. See on keskmise tugevusega hape, sest selle dissotsatsiooniaste on madal ja erandlikult ta dissotseerub võrreldes teiste halogeniidhapetega kahes astmes. Vesinikfluoriidhape väga sööbiva toimega hape. Nahale sattunud HF on väga ohtlik ning kui seda kohe maha ei pesta, siis imbub ta märkamatult kudedesse, põhjustades nende kärbumist. Ta söövitab isegi klaasi ja kvartsi, olles üks väheseid happeid, mida ei saa hoida klaasanumates. Põhjus seisneb selles, et klaasi koostises oleva räniga moodustab fluor püsivama sideme kui hapnikuga. Vesinikfluoriidiga ei reageeri kuld ja plaatina ning teda võib hoida ja säilitada plii-, eboniit- või parafineeritud pudelites. Kasutusalad · Tänapäeval kasutatakse mitmeid fluororgaanilisi ühendeid olmes. Näiteks tefloniga ehk väga püsiva ja kõrget temperatuuri taluva plastmassiga kaetakse panne ja suuski hõõrdumise vähendamiseks.
Süsihappegaas on happeline oksiid, mida leidub nii inimese kehas kui ka sissehingatavas õhus. Selle määramiseks kasutatakse reaktsiooni lubjaveega. Vingugaas on väga mürgine aine, millel puudub nii lõhn kui värvus. Selle eraldumise kohta käib valem: C+CO2 -> 2CO Kui põlemisel on hapnikku piisavalt, tekib CO2, kui aga hapnikku on vähe, tekib vingugaas. Hapnikku puudumisel põlemist ei toimu. 01.09.08 Happed HF vesinikfluoriidhape, ainus hape, mida ei saa hoida klaasanumates. 1. Näiteid tuntud hapetest. 2. Hapete üldised omadused. 3. Ohutusabinõud hapetega töötamisel. 1. Akuhape, äädikhape, sipelghape, süsihape, piimhape, bensoehape, väävelhape, sidrunhape 2. Happed on hapu maitsega ning tugevamad söövitava toimega. 3. Tuleb olla ettevaatlik ning mitte lasta happel sattuda, riidele, nahale, suhu ega hingamisteedesse. Happe lahjendamisel veega tuleb valada hapet vette, mitte vastupidi, kuna vastasel juhul tõuseb
Jätkem Egiptus, Mesopotaamia jms kõrvale (neist saab eesti keeles lugeda M. Otteri raamatukesest Farmaatsia ja farmakoloogia ajaloost (Tartu, 1990)) ning peatugem antiik Kreeka arstiteaduse ,,isadel". Hippokratese kohta on teada, et ta kasutas hea meelega ravimeid ning valmistas neid. M. Otter, mainib, et tema pagasis oli ligi 400 droogi. Hippokrates seostas taimede ravivõime säilimist nende säilitamistingimustega taimedest pressitud tooteid nt pidas vajalikuks hoida klaasanumates hästi suletuina. Hippokrates ei võtnud veel kasutusele toimeaine mõistet ning kasutas taimi valdavalt looduses esineval kujul, st töötlemata. Ka püüdis ta vältida keerulisi retsepte. Pärast Hippokratest pakub farmaatsia ajaloos huvi nn skeptikute koolkond (3. sajand eKr), kus nõuti ravimite toime kindlakstegemiseks nende katsetamist. See viis polüfarmaatsiani (erinevate ravimite kasutamine samaaegselt). Polüfarmaatsia koolkonda esindas ka Galenos,
annaabi.ee 
