inimasutused tekkisid Eestis 8. aastatuhandel e.Kr. Seega oli muinasaeg väga pikk aeg, üle üheksa aastatuhande. Muinasaeg jagatakse peamiste tööriistade materjali järgi kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks. Pronksiaeg kestis Eestis 1500. kuni 500. aastani e.Kr. Umbes kolm ja pool tuhat aastat tagasi õppisid eestlased teiste rahvaste kaudu pronksi tundma. Pronks on vase ja inglistina sulam. Vanimate pronksesemetena tuntakse Muhust saadud odaotsa ja Võrtsjärve lähedalt Kivisaarelt leitud sirpi. Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine, koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Pronksiaeg lõppes raua kasutuseletulekuga. Rauaaeg jagatakse vanemaks, keskmiseks ja nooremaks. Vanemal rauaajal (1. kuni 5. sajandini) tõusis Eestis esikohale põlluharimine. Keskmisel rauaajal (5.-8. sajandini) oli Eestis rahutum, ehitati linnuseid jne
Esineb ka kombineeritud tööriistu, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Pronksiaeg Eesti pronksiajas eristatakse vanemat (1500 - 1100 aastat e.Kr.) ja nooremat (1100 - 500 aastat e.Kr.) perioodi. Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, kindlaid sellesse aega kuuluvaid kinnismuistiseid teatakse vähe. Vanemasse pronksiaega kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Äksist, Tahulast, Pähklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Käeslast, Tõstamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg ja arheoloogilises aineses taas hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel. Muutused toimusid ka matmisviisis -- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed.
Neandertallasele kuulub Moustier' kultuur, mille kiviriistad on Acheuli kultuuri omadest märksa arenenumad. Kasutusele võeti kildtehnika. Mammutikutid kasutasid hoonete materjaliks mammuti luid ja nahku. PRONKSIAEG Vanem pronksiaeg on arheoloogilises materjalis suhteliselt halvasti esindatud, siia kuuluvad juhuleiud, nagu nn. hilised silmaga kivikirved ja kokku 12 pronkseset: odaots Muhust, sirp Kivisaarelt, arvatavasti ka rantkirved Aksist, Tahulast, Pahklast ja Raidsaarelt, õlgkirved Kaeslast, Tostamaalt, Karksist, Helmest ja Lellest ning õõskirves Järve- külast. Noorem pronksiaeg on suurte muutuste aeg, ning hästi esindatud, eriti Eesti rannikualadel, Saaremaal ja Hiiumaal. Muutused toimusid ka matmisviisis- hakati rajama maapinnal paiknevaid kividest kalmeehitisi, mis oma iseloomuliku konstruktsioonielemendi tõttu on saanud nimetuseks kivikirstkalmed. Erandina esineb ka laevakujulisi
tühine. Suurtaimed katavad ligikaudu 15% järve pindalast ja üldse on sealt leitud kuni 81 liiki järve- ja sootaimi. Kõige rohkem suurtaimi on järve lõunaosas ja tuulevarjulistes lahtedes. Levinuim kaldaveetaim on pilliroog. Veesisesed taimed on laialt levinud, neist tähtsaimad on kaelus-penikeel ja tähkjas vesikuusk. Võrtsjärve kalastik on aegade vältel ouliselt muutunud. Nagu näitavad Kolga-Jaani kivisaarelt, ühelt Suur-Võrtsjärve saarelt, kiviaegsest asulast ja matusepaigast leitud kalaluud, püüti järvest peale ahvena ja säga isegi lõhet. Tõenäoliselt oli sel ajal järves rohkesti ka siiglasi jt hapnikunõudlikke kalu. Ökosüsteemi seisund Võrtsjärv kuulub kihistumata veekogude eutroofsete järvede hulka, millel esineb mõningaid argillotroofseid jooni (saviosakeste ja muu mineraalse sestoni rohkus veel), mis ei lase täielikult ära
annaabi.ee 
