ilma. Seal jätkuvat elu ja maailma kestvust sümboliseerib "päikesepuu", joogiohvrit lahkunu auks aga sarv. Kiriku õues asuvad mõned lihtsa ristiga ja igasuguse kujutiseta hauaplaadid (arvatavasti 13. sajandist) ning paar pooleldi maasse vajunud 17. sajandi kiviristi. Hauaplaat u aastast 1300 Vaade peaukse Vaade altari suunas suunas Altar Vitraaž altari taga Kantsel Tänan tähelepanu eest!
4 sarv. See on üks kahest Eestis säilinud inimfiguuri kujutavast 12.-13. sajandi hauaplaadist. Jälgi paganlikust päikesekultusest võib eestlaste matmiskombestikus märgata veel 18. sajandil ja hiljemgi ratasristide näol.Kiriku õues asuvad ka mõned samast ajast lihtsa ristiga ja igasuguse kujutiseta hauaplaadid ning paar pooleldi maasse vajunud 17. sajandi kiviristi. Hauakivide, luude ja mõningate arheoloogiliste leidude põhjal on arvatud, et kirik on rajatud muistsele muhulaste pühapaigale. 5 Kasutatud allikad: · http://www.saaremaa.ee/ Muhu Katariina kirik · http://www.eelk.ee/muhu/ EELK Muhu Katariina kogudus · http://et.wikipedia.org Muhu Katariina kirik · http://www.eestigiid.ee/ Muhu Katariina kirik · http://www.puhkaeestis.ee/ Muhu Katariina kirik · http://kirikud
igapäevaelust ja kultuurist. Valdav osa informatsiooni külakalmistute kohta on saadud arheoloogilisel teel. Külakalmistud paiknesid sageli tee ääres, küla ligidal (100 meetrit kuni kilomeeter). Külakalmistud olid puudega kaetud. Ühele külakalmistule matsid oma surnuid tavaliselt 2- 4 küla elanikud. Sageli oli kalmistu juures ka väike kabel, mis näitas, et kalmistu on kristlaste matmispaik. Vahel asendas kabelit kiviristi. Külakalmed on olnud pidevalt kasutusel, arheoloogia andmete kohaselt. Matmine ei katke isegi sõdade ajal, vaid hoopis tiheneb. Soov matta surnu külakalmesse annab tunnistust sellest, et oli teadmine surnu elu jätkumisest hauas. Surnutega oli võimalik suhelda ning surnud võisid mõjutada elavate elukäiku. Rahvapärase ja kirikliku matmiskombestiku kõrvuti olek annab tunnistust kiriku tolerantsusest ning rahva soovist
Võru ligidal Kääpa küla juures on Kuningamägi; seal söönud muiste Rootsi kuningas; ta jälg jäänud sinna kivisse. Niisama tunneb eesti rahvasuu veel mitu Rootsi kindrali hauda. Näituseks näidatakse üht niisugust Türi kihelkonnas Röa metsas, teist Nissi kihelkonnas Riisiperes, kolmandat Suure-Jaani kihelkonnas Sürgaveres soo ääres. Ka Tallinna Pärnu maantee äärsete kiviristide kohta teab rahvas, nende alla olla keegi Rootsi kindral maetud; aga ka veel mõne muu kiviristi arvab rahvas Rootsi ülemate mälestuseks olevat püsti pandud. Jälle teisal, nagu näituseks Roosas Mustjõe kaldal, tunneb rahvas Rootsi kääpaid; sinna olla vanasti Rootsi sõjamehi sõja ajal maetud. Palju mälestusi Rootsi kuningast, nimelt Karl XII, on ennast Alistes alal hoidnud. Seal on näituseks Kuivsaapa talu, millest rahvasuu jutustab, Rootsi kuningas kaotanud sohu oma saapa ja saanud kaotatud saapa asemele Kuivsaapa peremehelt teise
"Kiriku tekkimise kohta liigub ümbruskonnas vana legend. - Nimelt elanud Edise lossis kaks venda, kes mõlemad austanud üht sugulasneidu. Üks vendadest pidi jääma Edisele, kuna teine asunud endale Jõhvi lossi ehitama. Kaevatud juba kraavid ja ehitatud vallid valmis, kuid siis läinud vennad oma ühise armastatu pärast tülli ja üks neist kaotanud selles tapluses elu. Tapja aga ehitanud südametunnistuse piinast lossi asemele kiriku, jättes lossikraavid ja -vallid alles. Tapetu haua kiviristi näidatakse kiriku ukse ees veel praegugi...". Kuna selle versioopis puudub vendade sõjakäigule minek, siis tuli leida uus põhjus nendevaheliseks tüliks, milleks sai ühine armastatu. Eespool nägime, et armastatu motiiv esines ka parun A.Roseni esivanematele jutustatud variandis, milles aga esines veel sõjakäigu teema. Hiiumuistenditega seotud variandid Rahvasuust üles kirjutatud tekstide populaarseteks kangelasteks on muisted vägilased.
hakkasime ka ise minema alla Zarnesti poole, et siis tasakesi teiselt poolt Piatra Craiului aheliku poole tõusta . Velli seltskond tuiskas edasi Fagarasi ahelikku vallutama, ent meil oli seltskonnas kuus mägedekogemuseta kaaslast ning otsustasime teha trajektoori kahe kena mäeaheliku- Piatra Craiului ja Bucegi ümber ja vahel. Künkal enne metsa tõusu puhkasime jalgu suure kiviristi juures,ning sümboolselt pidime me seda risti pahaaimamatult kaasas kandma. Kaljulõhandikust algas meie tee, kaljud kahel pool ja kliburusukalded jalge all, kust sai vaid minna ja minna ja minna- aina otse, üles, edasi. Sinna kaotasid meie kuus kaaslast süütuse mägedele. Neeme aitas mitu korda kotte edasi viia, sest nii mõnedki väsisid lõpupoole, õhtu lähenes ja lootus vähenes . Värske tuulena
Coppenole ütles Willem Rymile: «Hm! Mulle on kõrini sellest köhivast kuningast! Olen näinud Burgundia Charles'i joobnult, ta polnud nõnda kuri kui see haige Louis XI.» «Meister Jacques,» vastas Rym, «see tuleb sellest, et kuninglik viin on magusam kui arstirohi.» 445 VI. NOAD VÄLGUVAD Bastille'ist välja tulles ruttas Gringoire lahtipääsenud hobuse kiirusega Saint-Antoine'i tänavast, alla. Bau-doyer' värava juurde jõudes läks ta otse kiviristi poole platsi keskel, nagu oleks ta võinud seal pimeduses märgata ristikuju aluse astmeil istuvat üleni mustas riides meest. «See olete teie, õpetaja?» küsis Gringoire. Must kuju tõusis püsti. «Surm ja põrgu! Ma otse põlen kannatamatusest, Gringoire. Saint-Gervais' tornivaht kisas juba, et kell on pool kaks.» «Oh!» vastas Gringoire. «Selles pole mina süüdi, vaid öövahtkond ja kuningas. Hea, et ma terve nahaga nende käest pääsesin. Ikka nurjub minu ülespoomine
annaabi.ee 
