nad luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Kalmed ja kultusekivid. Kui varem maeti inimesimaasse kaevatud haudadesse, siis nüüd hakati rajama erilisi maapealseid kalmeehitusi-kivikirstkalmeid. Konstruktsiooniks olid suurematest kividest ring ja selle keskele laotud põhja-lõuna suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Kui kalmes oli mitu maetut, siis keskel oli perekonnapea ja ülejäänud paiknesid keskse kivikirstu ja ringi vahelisel alal. Eesti üks vanimaid kivikirstkalmete rühmi pärineb IX-VIII saj. eKr. See avastati Jõelähtmes Tallinn-Narva maantee ääres. Kivikirstkalmed olid valitsevaks kalmevormiks kuni I sajandini pKr. Ojamaalt lähtunud eeskujudel ehitati Eestis ka mõned laevkalmed. Neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt
Nende välispind oli kaunistatud lohukeste ja täketega, tehti arvatavalt kammi meenutava riistapuuga, sealt ka nimetus kammkeraamika kultuur. Kivikirstkalme- Kalme konstruktsiooniks olid suurematest kividest enamasti 3-8 meetrise läbimõõduga ring ja selle keskele laotud põhja- lõuna- suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas. Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu v. ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Reeglina maeti kesksesse kirstu mees- ilmselt perekonnapea. Tarand kalme- Tarandkalme on kivikalme, mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset põhja- lõunasuunalist tarandit. Tarandkalme pikkus on kuni 60 m. Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Väliskülg on sirge. Tarandi pikkus on 2...10 m, laius 1...6 m. Tarand on täidetud kivi ja mullaga. Ühte
Erilise tähtsusega oli koht, kuhu surnu laip või tuhk asetati – seda kohta nimetati pühaks paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande esimesel poolel. Ajaarvamise vahetuse paiku kujunesid kivikirstkalmetest välja nn tarandkalmed. Need on sageli mitmesaja aasta vältel matmiseks kasutatud ühiskalmistud. Kirstude ja ringmüüri
,,sisekonstruktsiooni" suurematest kividest laotatud müürid, mis asetsesid ristkülikukujuliselt. Viimaste põhjal nim. neid matmispaiku tarandkalmeteks. *Kivikirstkalmed- Konstruktsiooniks enamasti suurtest kividest enamasti 3-8 meetrise läbimööduka ringi ja selle keskele laotatud põhja-lõuna-suunaline kirst, kuhu sängitati surnu. Kirstu ja ringi vahele ning peale kuhjati väiksematest kividest küngas.Vahel rajati ringi sisse mitu kirstu või ümbritseti kalme 2-3 kiviringiga. Eesti üks vanemaid avastati 19.-18 sajandist eKr pärinev kivikirstkalmete rühm Jõelähtmes uue Tallinna-Narva maantee ääres. *Laevkalmed- neid ümbritsevad kivid olid paigutatud laevakujuliselt. Kalmete sees asuvatesse väiksematesse kivikirstudesse maeti surnuid põletatult. Kaks tuntumat laevkalmet asuvad Saaremaal Sõrve poolsaarel. *Tarandkalmed- on kivikalmed, mis sisaldavad ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud
annaabi.ee 
