Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine. Õue jäetud jahu segunes vihmaveega – esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru lõkkel keetma. Pudrupotist kees kört üle ääre kuumadele kividele. Saadi omapärase maitsega krõbedad kakukesed. 2. Jahu saamise viisid Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4
5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat (Pilt, 2002). Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati
Kui kevadeti rukkiga kitsas käes oli, siis öeldi ikka, et aganik on kevadine leivakast. Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida. LEIVAJAHU JAHVATAMINE Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati.
Lauad ja kummutid kaeti pitslinaga, seati lillevaade, küünlajalgu jne. Kõik uuendused jõudsid tagakambrisse, hiljem ka teistesse ruumidesse. Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu-uhmris nuiaga tampides. 7 Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid pikka aega kaasa näljahädasid.
annaabi.ee 
