Punahirv on peamiselt levinud Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias ja osaliselt Lääne- ja Lõuna-Aasias. Punahirvel on viie haruga sarved ja ta on üks suurimaid hirveliike hirvlaste sugukonnast. Taimed Kanada kuldvits on liik korvõielisi taimi kuldvitsa perekonnast.Eestisse ilutaimena sisse toodud võõrliik. Alates 1990. aastaist kiiresti invasiivsena levinud, peamiselt niitudel, jäätmaadel, teeservades. Galeega on liblikõieliste sugukonda kitseherne perekonda kuuluv taimeliik. Eestis esmalt söödakultuurina sisse toodud ja aretatud, on ta muutunud järjest laiemalt levivaks ohtlikuks invasiivseks võõrliigiks.
Kultuurrohumaa. Ida-kitseherne põld Laiuse voorel Kultuurrohumaa on valdavalt turvasmuldadel paiknev kultuurheina- või karjamaa, mis ei sobi intensiivselt haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on põllumajanduse seisukohalt vähemalt rahuldav. Kultuurrohumaade hulka käivad kultuurniidud ja kultuurkarjamaad. Kuiva kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Kuiva kultuurkarjamaa alltüüp Kuiva kultuurniidu alltüüp Niiske kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Niiske kultuurkarjamaa alltüüp Niiske kultuurniidu alltüüp Muru kasvukohatüüp Niite rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda - silo varumiseks. Kahtlemata ei pääse me mööda ka heina tegemisest. Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti. väetamisega olla mõõdukas, aeg-ajalt niita, kuid mitte kasutada ni...
koristustehnoloogia on olemas ja kergesti kättesaadav. Puuduseks on optimaalse koristusaja lühidus - koristatakse varakevadel, kui varred on kuivanud. Juhul, kui sel ajal on ilma tõttu koristusaeg piiratud, on oht suurteks saagikadudeks. Perspektiivikaks võib osutuda päideroo kasutamine biogaasi tootmisel. Ida-kitsehernes on vähese väetisevajadusega ning väga suure kasvupotentsiaaliga liik. Arvestataval kohal on ka ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine energiaheina kultuurina. Eesti Maaviljeluse Instituudi pikaajalised uurimused on näidanud, et idakitsehernes ei levi iseeneselikult kuna taim vajab arenemiseks liigiomast bakterkultuuri (Rhizobium galegae), millega seemned tuleb vahetult enne külvi töödelda ja seetõttu ei saaks pidada ida-kitsehernest loodusesse tungivaks võõrliigiks. Vanemate ida-kitseherne põldude likvideerimine ei tohiks ka probleemiks olla, kui rakendada Eesti
üldpinnast. 2. Et rohumaad oleks liblikõieliste rohked, peab igal aastal tegema uuenduskülv. 3. 2-3 niidet suve jooksul 4. Süsteem, et loomad pidevalt varustatud hea rohusöödaga. 5. Õigeaegne ja korralik rajamine, kõrreliste rohumaade nõuetekohane lämmastikuga väetamine 6. Söötade valmistamistehnoloogia, konservantide kasutamine ja säilitustingimuste parandamine vähendavad proteiini kadusid. II Ida kitseherne Pikaealine, loob eeldused, et saab pärast teisi kultuure kasvatada, jätab mulda toitaineid ja parandab mulda. Valgu hektarisaak on suur, sest palju taime. Kahekordne niitreziim. Pikk kasutuskestus, palju toorproteiini, mitte liiga palju kiudainet, suur ja stabiilne seemnesaak, hea talvekindlus. III Kaunviljad Lühemavarrelised, seisukindlad, haiguste suhtes resistentsed, korraga valmivad. IV Suvirapsi seemne kasvatamine Söödakook sisaldab seeduvat proteiini, suurendab odrajahu väärtust
Siia gruppi kuuluvad enamuses mitmeaastased liigid, kuna nende puhul on kultuuri rajamise kulud oluliselt väiksemad. Ainus erand on kiukanep, mis on vana, kuid 10 vahepealsetel aastakümnetel unustatud väga kiire biomassikasvuga põllukultuur. Perspektiivikaks võib osutuda päideroo kasutamine biogaasi tootmisel. Ida-kitsehernes on vähese väetisevajadusega ning väga suure kasvupotentsiaaliga liik. Arvestataval kohal on ka ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine energiaheina kultuurina. Etanoolikultuurid: nisu, rukis, tritikale, kartul, suhkrupeet Kõikide nimetatud liikide kasutamisel vedelkütuste tootmisel võib saagi kvaliteet olla kõikuvam ning vähem valke sisaldav kui toidu- või sööda otstarbel kasvatataval kultuuril. Tuleb märkida, et teraviljast toodetava etanooli omahind on madalam kui kartulist toodetaval etanoolil eelkõige just suurte hoiustamis- ja transpordikulude tõttu.
Närtsimisaega saab lühendada muljumise, segamise ja kaarutamisega. Teine võimalus on niitmine hommikul, kolmandaks, niita kuiva rohtu, märga heina niites jäävad lehed kokku ja ei kuiva. Toitainete väljauhtumine sõltub ilmastikust. Isegi kuiva ilma puhul on kadu 15-20%. kõige hullem on, kui vihm vaheldub päikesepaistega, nii läheb hein kergemini mädanema. Lehtede varisemine tekib liiga kuiva heina segamisel. Eriti kergesti varisevad liblikõieliste lehed. Ida- kitseherne lehed varisevad vähe. Kui hein on liiga kuiv, tuleks riisuda hommikul või õhtul, siis kui õhuniiskus on suurem. Heina võib kuivatada maas, toestel või ventileeritavatel pindadel. Maas kuivatamine on kõige lihtsam, aga hein on ilmastiku meelevallas, kaod on suured. Toestel kuivatamine on sobivam. Võib kasutada pressitud heina valmistamist, mehaniseeritav, lihtsam transportida ja säilitada, vajatakse 2-3 korda vähem ruumi. Keskmine heinakuupmeetri kaal on 50 kg,
annaabi.ee 
