Väga ruttu said selgeks nii laste kui ka õpetajate nimed. Lasteaeda tuleb Kirsi alati rõõmsameelselt. Kirsi tuleb toime eneseteenindamisega, mõnikord jääb pissile minemine viimasele minutile. Kirsi on väga, väga aktiivne, ei ole asju, mida ta kätte ei saa. Ta tegutseb koguaeg, kuid tihtipeale on see tegutsemine ainult teiste segamine või lihtsalt asjade loopimine. Tuleb ette ka ilma põhjuseta löömisi ja teistelt asjade käest ära kiskumist ja ka nende asjade peitmist. Oma asju Kirsi teistele ei luba, teistega koos ei mängi. Mida rohkem lapsi on rühmas, seda aktiivsem ja agressiivsem ta on. Kirsit peab väga palju keelama, tavaliselt ei allu ta korraldustele. Ta ei mõista, mida tohib teha ja mida ei tohi teha. Kirsi vajab pidevat individuaalset jälgimist ja see muudab töö rühmas keeruliseks. Kuna suur osa tähelepanust läheb Kirsile, on suur osa lapsevanemaid rahulolematud.
väiksem kui kimmide ja sindlite saagimisel, kuid vajalik on kvaliteetsem puit. Laastude paksus on 4-5 mm, laius 7-12 cm ja pikkus kuni 75 cm. Laastukatus tehakse 2-4 kihiline , vastavalt sellele valitakse ka roovi samm. Kige vastupidavam puuliik on kuusk, kuid see on ka kige okslikum, tehes laastulikamise keerukaks. Pilpaid - katuselaastu eelkäijaid - kisti vanasti käsitsi toore puupaku küljest spetsiaalsel tööpingil liimeistri abil. Seisnud puud leotati enne kiskumist mni nädal vees, et see muutuks sitkemaks. Katusepilpa paksus on keskmiselt 2-3 mm, laius 7-10 cm ja pikkus 45-50 cm. Pilbaskatuse paigaldamisphimte on sama, mis laastukatuse puhul. Kuna pilbast lhestatakse käsitsi, jäävad puu kiud terveks, seetttu on pilbaskatus laastukatusest pikaealisem. Kvaliteetsest st. aeglaselt kasvanud okaspuust lhestatud pilbastest katuse iga on hinnatud 50-80 aastale. Seda tüüpi on kasutatud enamasti hoonete juures, kus katuse
Pilpa-liimeister oli tugev lühikese ja laia teraga ning täisnurgi käepidemetega liimeister, mille terale käis peale kruvide varal lähemale või kaugemale nigutatav raudklapp. Viimase abil sai tellida pilbaste paksust. Pilpapink oli samasugune nagu ratta tegemisel kasutatav kodarapink. Kirvega parajamõõduliseks vestetud neljakandiline pilpalõmm suruti sellel pilbaste kiskumiseks jalgadega kahe tulba vahele kinni. Pilpad kisti toorest puust. Seisnud puud leotati enne kiskumist mõni nädal vees, et puu muutuks sitkemaks. Pilpa 2 kindlaks kujunenud pikkus oli 17 tolli, laius 2,5 tolli. Männipilbaste paksusoli tavaliselt 1/8 või 1/10 tolli, kuna haavapilpad, mis pole nii vastupidavad, kisti kaks korda paksemad. Et pilpa kiskumine oli üsna väsitav töö, kasutati selle juures abilist, kes kaksiti pingi teisel otsal istudes lükkas liimeistrit tagast ja ladus ning luges ära valmis pilpad
juuksed peaaegu maani kasvatada. Kahjuks on aga nii, et Rapuntseliga on see sündroom seotud ainult seetõttu, et tegemist on juustega. Rapuntseli sündroom ehk trihhofaagia on haiglane kirg oma juukseid süüa. Inimese seedeelundkond ei suuda juukseid seedida ja neist moodustub kõhtu karvapall, mis tuleb eemaldada kirurgiliselt. Tegu on ilmselgelt psühholoogilise häirega, kus inimene lihtsalt krutib või tõmbab endal juukseid peast ja sööb ära. Sellist juuste peast kiskumist kutsutakse trihhotillomaaniaks. Need seisundid võivad esineda ka eraldi, kuid pahatihti on nad koos. Mõnikord ei piirduta ainult juustega, vaid kisutakse välja ka ripsmeid, kulme, käe- ja jalakarvu, kubemekarvu, kaenlaaluse karvu jne. Karvad tõmmatakse välja koos karvasibulaga. Piirkond, kust juuksed on välja tõmmatud, on ebamäärase kujuga. Tõsisemate seisundite puhul on võimalik, et välja on kisutud lausa 80 protsenti juustest. Kõige
annaabi.ee 
