Puit on suureparane ehitusmaterjal - see on kerge, ilus ja tervislik. Õigesti valitud ning hooldatud puit kestab mitmeid inimplvi. Puitu, kui kõige käepärasemat materjali on eluasemete katustel kasutatud juba alates muinasajast. Kuni katusekivide laialdase levikuni 15. saj., kaeti elumajade ja kirikute katuseid peamiselt kisklaudadest katustega. Uuesti hoogustus puitkatuste levik 19. saj. II poolel seoses muudatustega põllumajanduslikus tootmises. 20. saj. algul hakkasid ilmuma laudadest ja lohandikest katuste kõrvale ka pilbaste, laastude, sindlite ja kimmidega kaetud nägusad katused. Kim Sindel Laast Pilbas Poolpalk ehk lohandik Laud Kimmid olid eesti talumajadel XX sajandi algupoolel üsna populaarne katusematerjal. Immutamata katuse iga on sõltuvalt kasutatud puidust 15-40 a
naaberkogukondadega. Reisimine: Norra ning osa Rootsist on mägine. Ulatuslike alasid katab mets, head põllumaad napid. Maad mööda liiguti jala, vankrites või ratsa, ent kui võimalik, reisiti mööda veeteid, sest see oli ohtum ja kiirem. Korralike teid neil ei olnud, enamasti oli tegu sillutamatta radatega. Soistes piirkondades kasutati teede rajamiseks hangu, tihedama liiklusega lõikudel, aga ehitasid nii puust (palkidest või kisklaudadest) kui kivist vankriteid. Sildu ehitasid viikingid harva, jõed ületati koolme kohtadest või parvega. Paljudes kohtades oli talvel palju hõlpsam reisida kui suvel. Laevad: Laevad olid viikingitele väga tähtsad. Viikingid olid euroopa parimad meremehed ja nende laevad olid kõige kaunimad. Tuntuimad on viikingite pikklaevad, mis sõitsid madalas vees, need olid üsna kiired ja neil oli üks suur puri. Neil oli veel mitut sorti laevu ning enamus neist olid väga ära kaunistatud
Lahenduse eeliseks on see, et tegemist on ainult ühekordse kulutusega. 4. PUITKATUS Puit on suurepärane ehitusmaterjal -- see on kerge, ilus ja tervislik. Õigesti valitud ning hooldatud puit kestab mitmeid inimpõlvi. Puitu, kui kõige käepärasemat materjali on eluasemete katustel kasutatud juba alates muinasajast. Kuni katusekivide laialdase levikuni 15. saj, kaeti elumajade ja kirikute katuseid peamiselt kisklaudadest katustega. Uuesti hoogustus puitkatuste levik 19. saj. II poolel seoses muudatustega põllumajanduslikus tootmises. 20. saj. algul sai valdavaks rehepeksumasinate kasutamine, millega pekstud õled ei sobinud enam katusekatteks. Laudadest ja lõhandikest katuste kõrvale ilmusid nüüd ka pilbaste, laastude, sindlite ja kimmidega kaetud nägusad katused. Puitkatus on kerge ja vastupidav. Selle keskmine eluiga on ca 40-60 aastat, kuid on teada ka ligi saja aastaseid katuseid
Gottschalk, ameti poolest aga Tallinna linnusekohtu asessor oli. G.Krämeri (jun.) valdusajast ongi säilinud esimesed põhjalikumad andmed mõisa hoonestuse kohta nimelt sajandi eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama
annaabi.ee 
