Fourth level Fifth level näide Pyramus ja Thisbe noored armstajad, kes ei saa koos olla, sest nende vanemad vaenutsevad. Nad on naabrid, kodusid ühendab üks müür. Kus on sees pisike pilu selle kaudu saavad nad omavahel suhelda. Nad otsustavad kohtuda ühe mooruspuu all, öö katte all, kodust eemal. Thisbe jõuab enne kohale, ent varjab end ühes koopas luurava kiskjalise eest, kes oli just saakloomast kõhu täis saanud. Pyramus tuleb juba siis, kui neid on looma eest põgenenud ta ei tea sellest ja arvab, et kallim on tapetud. Meeleheites tapab ta enda. Thisbe tuleb peidukohast välja ja näinud surevat armsamat palub, et mooruspuu muudaks oma lumivalged marjad mustadeks, et nende lugu igavesti mäletataks. Nende vanemad lepivad ära ja tuhk maetakse ühe urniga. lõpp
Ükski liik ei kasvanud suuremaks kui kodukass. Neile kujunesid takistusteks dinosaurused, kes evolutsineerusid Hilis-Triiase vältel kiiremini ning muutusid valitsevateks loomadeks (joonis 5). Joonis 5. Kesk-Triiase tekodondid ründavad väikest imetajat. Saurused olid algul samuti väikesed, nende ülekaal primitiivsete imetajate suhtes võis olla tingitud sellest, et nad olid kiiremad. Nad pärisid hea kohaltliikumisvõime oma eellastelt Triiase tekodontidelt ehk ebalohedelt, kes olid kiskjalise eluviisiga maismaa- ja veeroomajad. Tekodondid arenesid omakorda kotülosaurustest. Mõned tekodondid olid kohastunud kiireks jooksuks kahel jalal nagu jaanalinnud või teised lennuvõimetud linnud. Enamasti nad kõndisid neljal jalal. Osadel tekodontidel olid esijäsemed otse keha all, mitte ei hoidunud külgedele nagu enamused tolle aja imetajalaadsetel roomajatel. See omadus kergendas jooksmist ning läks üle dinosaurustele. Tekodontidest põlvnevad hiidsisalikud, krokodillilised ja linnud
Vanade meremehejuttude järgi on nad suure suuga merekoletised, nagu draakonid. Tegelikult on vaalad imetajad, kes väliliselt sarnanevad kaladega, kuid erinevad neist oluliselt nad on püsisoojalised, kopsuhingamisega, emakasisese arenguga, poegade imetamisega ja rahuliku iseloomuga. Teadlased on selgitanud, et esimesed imetajad elasid alguses kõik maismaal. Umbes 55-70 miljonit aastat tagasi asustas üks imetajaterühm, arvatavasti kiskjalise eluviisiga ürgsõralised kaladest kihavad jõesuudmed kus oli toitu palju ja ohtu vähe. Esialgu toitusid nad madalas vees, hiljem hakkasid toiduotsinguil ikka julgemini rannikust esmalduma. Lõpuks kaotasid nad sootuks seose maismaaga. Uues elukeskkonnas muutus pika aja jooksul põhjalikult nende kehaehitus ja eluviis. Keha kaotas kõik selle mis takistas libisemist vees karvakatte, tagajäsemed, kõrvalestad. Esijäsemed muutusid loibateks, sabast kujunes lai, lame horisontaalne sabauim
Elustiku taastumisel: · Laatsaruse efekt väljasurnuks peetud taksonite fossiilide uus ilmumine · Lilliputi fenomen väljasuremise üle elanud liigid on väikeste kehamõõtmetega Keskaegkonna viimane periood Mandrid hakkavad võtma tänapäevast positsiooni. Kriidi ajastut peetakse agressiivseks perioodiks. Taimtoidulised hiidsisalikud ei olnud enam nii suured. Üsna palju oli kiskjalisi. Neist tuntum türannosaurus. Iseloomulik on ka see, et taimtoidulised saurused pidid kiskjalise süsteemiga kohanema ning neil arenesid kaitsesüsteemid: olid sarvemoodustised, luuplaadid, ogalised sabad. Meredes domineerisid rööviliku eluviisiga saurused. Kriidi ajastul taimestik : on leitud esimesed õistaimede jäänused, õietolmu. Hakkas levima putuktolmlemine. DINOSAURUSTE VÄLJASUREMINE: Meteoriidi tabamus Mehiko lahte. Avaldas arvatavasti globaalset mõju. Atmosfääri sattus palju lendtolmu ning see takistas päikesevalguse sattumist maale
Vanimad tänaseks leitud dingoskeletid on 3000 aastat vanad, kuid siiski arvatakse, et esimesed dingod tulid koos inimesega Austraaliasse juba 8000 aastat tagasi. Dingol on lihaseline ja võimas kehaehitus. Tema karvastik võib olla erinevat värvi - alates kuldkollasest kuni tumepruuni ja mustani. Välimuselt meenutab dingo kodukoera. Dingo toiduks on küülikud, pisikukrulised, kängurud ja koduloomad. (Parish 2005:18) 19.sajandil tõid eurooplased Austraaliasse ka teise kiskjalise rebase, kes sööb pisikukrukisi, küülikuid ja linde. 1.4. Jäneseliste selts 1.4.1. Sugukond: Jäneslased Küülik on pärit Hispaaniast ja Portugalist. 1850-ndatel aastatel Austraalias aklimatiseeritud tosin küülikut paljunesid järk-järgult sealsetes soodsates tingimustes niivõrd aktiivselt, et aastal 1988 hinnati Austraalias elutsevate küülikute arvu 200 miljonile isendile. Praegu õnnestub austraallastel teatud määral nende arvukust kontrolli all hoida.
produtseerib ligi 3/4 atmosfääris sisalduvast hapnikust. Elutsüklile on iseloomulik arengustaadiumide vaheldumine. Algstaadiumiks on sügoot, mille mittesugulisel jagunemisel tekivad vegetatiivsed vormid. Järgneb suguliste (haploidsete) vormide (isasja emasgameetide) teke ja uue sügoodi moodustumine. Tsüstide moodustamine on protistidele iseloomulik viis ellujäämiseks ebasoodsates tingimustes. Enamik vabaltelavaid protiste on kas kiskjalise eluviisiga või kommensaalid (neutraalsed kaaslejad). Kiskjalise eluviisiga protistid toituvad bakteritest, sinivetikatest, ainuraksetest vetikatest, mikroseentest, teistest algloomadest ja isegi väikestest hulkraksetest organismidest. Kuigi protistide biomass koosluses on väike, on nad tänu kiirele ainevahetusele tähtsad aineringe mõjutajad, suutes lagundada olulise osa orgaanilisest ainest. Protistid on head veekogude seisundi indikaatorid
annaabi.ee 
