Mure on üle maa, üle põuase Maarjamaa. Ma olen kisendanud kinnise suuga. Viimaste aastakümnete statistika näitab, et märtsikuu näitajad ujuvad vastuvoolu aasta keskmise õhutemperatuuri tõusuga. Ma kardan, need pilved, mis teavas, need toovad vist lund. Mingi hirm ja tusk mind vaevab, jälle nägin ma koledat und. Langes lund, langes verist lund. Valu salvas südamesse, lumi langes hingedesse. Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, tuul selle udu kord laiali ajaks. Sadu lämmatab.
tõesti on linn pantud karantiini ning mitte keegi ei saanud enam üle piiri lahkuda, kellegi põhjuseid ei võetud kuulmagi. Linna võisid inimesed küll saabuda, aga lahkuda enam ei tohtinud. Ka kirjade kirjutamine oli välistatud, vältimaks nakkuse edasikandmist, saadeti aint telegramm. Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle
[--] Veidi hiljem oldi siiski sunnitud uut ja avaramat kohta otsima. Prefektuuri korraldusega võõrandati jäädavaks kasutamiseks antud hauaplatsid ja kõik sealt väljakaevatud inimjäänused veeti krematooriumi ahju. Varsti tuli aga hakata sinna viima ka katkuohvreid endid. Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega
[--] Veidi hiljem oldi siiski sunnitud uut ja avaramat kohta otsima. Prefektuuri korraldusega võõrandati jäädavaks kasutamiseks antud hauaplatsid ja kõik sealt väljakaevatud inimjäänused veeti krematooriumi ahju. Varsti tuli aga hakata sinna viima ka katkuohvreid endid. Sellest hetkest alates, kui katk linnaväravad sulges, olid inimesed elanud täieslikus eraldatuses, äralõigatuna inimlikust soojusest, mis aitab kõike unustada. Enamik neist oli kõigest hingest kisendanud äraolija järele, inimkeha soojuse, armastuse või harjumuse järele. Teised aga, keda oli vähem (n. Tarrou) olid ihaldanud taaskohtumist millegagi, mida nad täpselt määratleda ei osanud, mis nende meelest oli aga ainuke ihaldusväärne hüve. Mõnikord nimetasid nad seda rahuks. Inimeste hing lahjus niisamuti nagu nende ihugi. Katku uues staadiumis kaotasid nad mälu. Meie kaaskodanikud olid oludega kohanenud, sest midagi muud ei jäänud üle. Harjumine ahastusega
pole üldse tõene. Armastus on olemas ja alati on olnud. Neljas raamat ,,Nefernefernefer" ,,...sest kui inimese häbi ja kahetsus on küllalt suured, siis mõjub see nagu tuimestav ravim." - ,,Mu süda on juba nagu kivi mu rinnas ja miski ei tee mulle haiget." Väga hea võrdlus, samuti ka väga sügav lause. ,,Mu keha ja mu süda olid nagu üksainus haav, ja kui keegi oleks mind sel ajal kõnetanud, oleksin kõva häälega karjuma hakanud ja kisendanud, ja ma kartsin, et kaotan mõistuse." Hea võrdlus ning väga hea kirjeldus. ,,Olin nagu tühjaks puhutud munakoor ja lahkusin vaarudes ta juurest ja läksin koju tagasi." Samuti võrdlus, kuid väga omapärane ning eelmistest erinev. Viies raamat ,,Habirud" ,,Kuid mu edu oli nii suur, sest et ma kedagi ei kadestanud ja ei võistelnud kellegagi, vaid jagasin heldelt kingitusi ka teisele ja võtsin vastu haigeid,
varga vareseks. Vargast põlvneb seega vareste tõug, kes nüüdki veel vargust harrastavad. Esimestele varestele jätnud Taevataat veel inimeste keele; nad kõnelnud sama keelt mis inimesedki. Kord läinud vares harakaga seltsis enesele teistpoolt kosima. Mõrsja küsinud, kas peiu teda jõuab toita. Peiu näidanud viljakuhilaid, neid kõiki omaks nimetades. Sügisel viidud üks kuhilas teise järele nurmelt. Seda nähes noorik karjuma: Jaak, Jaak, vili viiakse! Karjumist kuuldes kisendanud teisedki varesed: Jaak, Jaak! Kuhilate viimist nähes kurvastunud varesed nii, et kõneanni kaotanud ja üksnes vaaguvad. Ainult Jaak, Jaak! oskavad nad veel hüüda. Ei ole kaitsealune liik. 3. Roherähn ehk meltsas (Picus viridis L.) 50 Roherähn on Euroopa rähnidest vahest kõige tuntum, kuigi mitte alati kõige tavalisem. Ta paistab silma oma suuruse, efektse välimuse ja valjude häälitsustega.
«Ei, ma tulin alles hiljuti Tallinna.» 412 «Vaata, Ivo oli Mönikhuseni türe venelaste käst pä astnud ja sealjuures oma süame kaotanud. Ta hoidis türukut kui oma silmatera, pidas teda telgis vangis, ei raatsinud teda kellelegi nädata. Nende vahel on ikka midagi tõist asja juhtunud, sest kui vana Mönikhusen asja kuulda sai ja türe väisi koju viis, läs see peast nõraks ja karjus altari ees suure hä alega «ei», kui teda junkur Risbiteriga laulatada taheti. Kõus on ta hirmsasti kisendanud ja kü untega isa silmade kal-lale kippunud. Vana Mönikhusen ei teadnud, mis hullu türega teha ja saatis ta sellepäast Pirita kloostrisse, lootes, et vaga ja püa abtiss Magdalena oma eespalvega türuku seest kurja vaimu väja ajab. Aga võa näust! Türuk läs veel hullemaks, ajas kõedaid sõu suust ja kippus abtissi elu kallale. Kloostri inimesed rä agivad kentsakaid tüke, mis abtiss temaga ara teinud, ilma et see põmugi oleks aidanud. Nü ud peetakse teda kui kiskjat elajat
kätte toimetanud. Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis, pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid. Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui Quasimodo. Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks Ilus valges riides olend* (it. k.). 482 ta endist teed vaikides, pea longus, pisarateta, peaaegu hingamata. Kirik jäi uuesti tühjaks ja vajus tagasi vaikusse
annaabi.ee 
