" Ai- ai-ai, elevant on ju nagu jäme köis." Viies pime, kes elevandi külge oli kombanud, hakkas naerma: "Te vist kartsite elevanti nõnda, et isegi ei julgenud talle ligineda! Teadke siis, et elevant sarnaneb kindlusemüüriga!" "No seda ei ole!" karjus esimene. "Elevant sarnaneb luuaga!" "Sambaga!" ütles teine. "Lehega!" kordas kolmas. "Köiega!" karjus neljas. "Kindlusemüüriga!" kinnitas viies. Päike läks looja, pimedad aga aina vaidlesid. Saabus öö, nemad aga kisasid endiselt: "Elevant sarnaneb luuaga!" "Sambaga!" "Lehega!" "Köiega!" "Kindlusemüüriga!" Saabus uus päev, põikpead aga ei lahkunud teelt. Istudes tolmus, vaidlesid nad ägedalt! Kaugel, kaugel soojal maal istuvad need kerjused tänaseni tee ääres ja vaidlevad, et kellel on õigus ja milline on ikkagi elevant.
"- See on rohkem kui tõsi, see on justkui mingisugune seadus! Ma võin omaenda isa tuua selle musternäidiseks. Ta on hea peaga ja hammustab kõikidets probleemidest ilma suurema vaevata läbi, ja tänu sellele on ta kindlustanud endale kindla koha selles teatud valdkonnas. Aga ühel hetkel tekkis talle vaenlane, kuna ta suutis teha mingisugusele firmale parema hinnapakkumise hetkega olid kõik teised konkurendid tagajalgadel ja kisasid ja keerasid isale iagl võimalikul võimalusel. · ,,Mõrvajuhtumi lahendamiseks tarvitseb inimesel ainult oma tugitoolis istuda ja mõelda."- Jah, see on tõsi, kuna ma vaatan ise väga palju Monk'i, siis istun oma tugitoolis ja mõtlen ning lahendan samal ajal temal käsil olevat mõrvajuhtumit. · ,,Teate see naine on nagu lammas. Satub ärevusse ja hakkab määgima." See on minu meelest üks kõige inetumatest asjades mida naise kohta öelda võib,
Isapoolse vanaemaga käidi ikka mööda metsi ja soid nii seenel, kui marjul. Koos kupatati seeni ja keedeti moosi. Talle meeldis osa võtta koolinäidenditest. Vanemad elasid tal lahus. Mirtelil on kaks õde. Üks on temast poolteist aastat ja teine kümme aastat noorem. Mõlemad elavad Tartus. Pisemale punus Mirtel alatihti patse ja luges unejutte. Suurema õega Mirtel jällegi eriti hästi läbi ei saanud, nad koguaeg kaklesid ja kisasid üksteise peale nii, et juuksed lendasid. Nüüdseks on nad muidugi väga head sõbrad. Mirtel kartis juba väiksena kohutavalt pimedust. Eriti jube on tema jaoks öine meri. Väiksena elas Mirtel emaga, aga keskkooli lõpuklassis otsustas ta kolida isa juurde, kuna talle tundus, et seal on rohkem ruumi. Ta isa oli ehitaja ning lubas ka Mirteli tulevasse koju ehitada valge glasuurahju, aga seda peab nüüd tegeme keegi teine, kuna ta isa on surnud.
Erki areng jätkus 1989.aastal. Tskide üleliiduliste meistri võistlused võistlusel võitis Erki teivas hüppe 5.30ga mis jäi tema tugevamaks alaks. Järgmise aasta talvel läks Erki esmakortselt Liidu meistri võistlustele seitsmevõistluses..Need peeti Minskis. Kohale jõudnud,nägid nad et neile oli vastu saadetud veoauto. Teivastega reisimine oli venemaal üks igavene viletsus. Trolli või autobussi ei tahetud nendega kuidagi lubada."kuhu te nende roigastega ronite",kisasid konduktorid. Nad torkasid teibad aut taga kasti ja litsusid ennast autosse. Erki meenutab veel:Kõige äärmisena kergitasin end ühel kintsul ja tõmbasin ukse ropsti kinni, kuna aut ustel polnud tihendeid, siis oli mu pöial kahe palja rauavahel kinni:Veri lippas ja valget luud oli näha. (Erki Nool,autogramm) Järgmisel päeval soojendust tehes katsusin mitmel moel kätt teiba külge sobitada. Lõpuks leidsin kuidas pöialt hoida ja hüppe tegin korralikku. Minu viimast mäletamist
Me peitsime endid ka päev enne küüditamist. Meid äratati kell kolm öösel, sõdurid koputasid aknale. Kui avama mindi, oli ukse taga veel 2 relvastatud sõdurit. Neid oli kokku 6, kaasa arvatud 2 kohalikku. Emale anti aega 20 minutit. Me jõudime kaasa võtta 2 kotti riideid ja ühe söögikompsu, sest unised lapsed (kolm) tuli ju ka veel riidesse panna. Kaasasolevad eestlased käskisid emal võtta kaasa villaseid riideid. Venelased karjusid ja kisasid midagi, millest mina aru ei saanud. Mäletan, et mina nutsin ja tahtsin oma nukku kaasa võtta, kuid sõdur torkas nuku täägiga läbi. Nutsin veelgi kõvemini. Ka ema nuttis. Mina olin pere noorim ja kuna oli külm, siis suure kiirustamisega pudenes mul üks kinnas käest. Ema tahtis seda ülesse võtta, kuid soldat astus sellele jalaga peale. Ema hakks siis naerma. Siis küsiti, et miks ta naerab ja ema ütles, et see, kui kinnas siia maha
"Väga tore, et sa juba homme välja saad! Ma saan su koju puhkama viia ja kui sa terveks saad, viin su kusagile reisile!" rõõmustas Andres. "Tõesti on see väga hea uudis! Ma tahan juba hirmsasti koju saada. Ja reisida oleks ka väga tore!" olin ka mina väga rõõmus. Paari tunni pärast tulid ajakirjanikud mind küsitlema. Neil oli väga palju küsimusi. "Kuidas see õnnetus teie silmis välja nägi?" küsis üks ajakirjanik. "Arvatavasti ikka nagu iga teine lennuõnnetus. Alguses kõik kisasid, karjusid, nutsid ja hüsteeritsesid. Kui õnnetus oli lõppenud ja ma teadvusele tulin, olid väga paljud istmete, kappide ja üksteise all kinni. Maas lamas palju laipu ja haavatuid. Mina polnud õnneks millegi all kinni ja sain õnnelikult lennukist välja," jutustasin neile. "Aga mis edasi juhtus?" küsis järgmine. "Mina ja Miina saime kaldal süüa ja õnnetuse järgsel hommikul ärgates polnud me enam jõe ääres..
kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?» Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?» Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis. 1 6 Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Koigi pead pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda. Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada. 30 Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas *, oli ühel hoobil
«Te nägite järgmist: esiti väike kahvatu P, siis B (esimene täht eesnimest, mida ta noorpõlvest saadik pole tarvitanud), ja siis W, nende vahel kriipsud -- nii: P-B-W,» ja ta märkis tähed paberile: «Eks ole, seda te nägite?» Mõlemad võtsid jälle sõna ja ütlesid: «Ei näinud. Me ei näinud üldse mingit märki.» Noh, nüüd alles olid kõik erutatud; hüüti: «Kõik kokku on nad petised! Uputame nad! Viskame nad vette! Laseme nad redelil ratsutada!» Kõik kisasid korraga, tuba oli kära täis. Advokaat aga hüppas lauale ja ütles: «Dzentlmenid, dzentlmenid! Laske ma ütlen ainult ühe sõna -- ühe ainsa sina -- kui lubate! Pole enam muud teed -- lähme kaevame laiba välja ja vaatame järele!» See tõmbas. «Hurraa!» karjusid kõik ja olid kõhe valmis minema, kuid doktor ja advokaat hüüdsid: «Pidage! pidage! Võtke neil neljal ja poisil kraest kinni ja viime nad kaasa!» «Seda teeme
annaabi.ee 
