suursugusust ja võimekust kõrvaldada nende jaoks tühised inimelud siit ühiskonnast. Kui Sonja teada sai Raskolnikovi kuriteost, suhtus ta sellesse külma närviga, kuigi see läks vastuollu tema põhimõtetega ning ta õhutas meest oma kuritegu üles tunnistama. Märkimisväärne on see, et üks tapetutest oli tema sõbranna, aga sellest hoolimata jäi ta kurjategija kõrvale tema moraalseks toeks. Raskolnikovi käitumine pärast kuritegu näitas, et tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need märgivad igavese kõhkleja üleminekut mõtetelt tegudele ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on ,,kõik lubatud." Tema niisugune käitumine pärast kuriteo sooritamist näitab läbimõtlematut hetke ajendil tegutsevat käitumismustrit ning vaimset tasakaalutust. Ta ei olnud arvestanud sellega, et kuritegu nõuab rohkem kui ühe ohvri. Kogu aja vältel, mil peategelane saladust endas kandis, valitses tema sees piiritu
saata. Korjates pante ja rublasid kokku, läheneb vanaeide nõrgamõistuslik õde. Et pääseda minema, peab Raskolnikov tapma ka tema. Mees põgeneb märkamatult ja peidab saagi kivi alla. Kuid saagist pole mingit tähtsust. Raskolnikov on küll vaene ja kannatab selle all, et ta emal ja õel ei ole samuti midagi hinge taga. Ta on veendunud, et temasugusel kõrgustesse püüdleval inimesel on õigus vajalikud vahendid lihtsalt võtta. Aga tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need on igavese kõhkleja üleminek mõtetelt tegudele, ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on "kõik lubatud". Dostojevski trikk seisneb selles, et ta paigutab kangelase koos tema südametunnistusega argiellu ja seab ta vastamisi olukordade ja inimestega, kes tema mõtetest ja teost midagi ei tea ja ei tahagi teada, keda vaevavad hoopis muud mured kui oma suuruse tõestamine mõrva abil
saata. Korjates pante ja rublasid kokku, läheneb vanaeide nõrgamõistuslik õde. Et pääseda minema, peab Raskolnikov tapma ka tema. Mees põgeneb märkamatult ja peidab saagi kivi alla. Kuid saagist pole mingit tähtsust. Raskolnikov on küll vaene ja kannatab selle all, et ta emal ja õel ei ole samuti midagi hinge taga. Ta on veendunud, et temasugusel kõrgustesse püüdleval inimesel on õigus vajalikud vahendid lihtsalt võtta. Aga tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need on igavese kõhkleja üleminek mõtetelt tegudele, ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on "kõik lubatud". Dostojevski trikk seisneb selles, et ta paigutab kangelase koos tema südametunnistusega argiellu ja seab ta vastamisi olukordade ja inimestega, kes tema mõtetest ja teost midagi ei tea ja ei tahagi teada, keda vaevavad hoopis muud mured kui oma suuruse tõestamine mõrva abil
ei võinud ja hüüdis mehed tagasi. Tormajad taganesid müüridelt, tormiredeleid ja müürimurdjat kaasa võttes. Üleval tõusis rõõmukisa. Pilkeid sadas alla. «Me peame kaitsekatuse tegema ja selle varjul katsuma väravat lõhkuda,» ütles Tasuja. «Karu Andresele viige käsk, et ta ennast ikka peidus hoiaks.» Mehed läksid kaugemale metsa, et lossist ei märgataks, mis nad teha tahtsid. Metsast kostsid ainult sagedad kirvehoobid. Lossikaitsjad jäid põnevil ootama, ei julgenud aga veel välja tungida. Päike oli ammu tõusnud, kui mehed müüri-murdjaga uuesti, seekord lossikaitsjate surmariistade eest varjatult, värava poole liikusid. Teised olid hobuste selga hüpanud ja ootasid, et kõhe sisse tormata, niipea kui värav langeb. Värav kõikus kangesti esimese tugeva põraka mõjul. Veel paar niisugust mütsu ja ta pidi langema. Ülevalt visati küll raskeid kive ja tuld kaitsekatuse peale, aga see oli
annaabi.ee 
