Kristlasi heideti amfiteatris metsikute kiskjate ette, piinati ja löödi risti. See avaldas aga vastupidist mõju, usk mille nimel surma mindi tekitas aukartust. 3. saj. peale Kristust sattus Rooma riik kriisi. 313-ndal aastal kuulutati ristiusk lubatuks, 380-ndal aastal juba riigi ametlikuks usundiks. Esialgu oli visuaalne kunst kristlastele lubamatu. Raamatute illustreerimisest tärkas miniatuurmaal. Diptühhoniks nimetati kaheosalisi kaunistatud kirjutustahvleid, hiljem kaheosalisi altareid. Tagakiusamiste tõttu pidid kristlased kokku saama kas jõukamate koguduseliikmete elamutes, vabas looduses või katakombides (koopad, kuhu maeti ka surnuid; osalt looduslikud, osalt inimese loodud; Rooma linna all ulatus käikude pikkus 900 kilomeetrini; seal leidub seina- ja laemaale, mis üldilmelt sarnanevad Rooma omadele, kohmakavõitu, erinevus on temaatikas). Mõnd tavalist antiikkunsti
ning taasavastati ales 20. sajandil. · Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas. · Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm. · Hilisantiigis (u esimesel neljal sajandil pKr) ja varakeskajal alguses (dateeritakse aastatesse 476-1054 pKr) kasutati kirjutustahvleid, aga loomulikult ka papüürust. Umbes 6. saj paiku hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Õige varsti hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgament võeti kasutusele 2200 aastat tagasi. Pärgamenti valmistati töödeldud loomanahast, vaigust ja vetikatest. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Pärgamendi eeliseks papüüruse ees oli tema suurem
lihtsustatud mobiilsel kujul, millisel juhul vastuvõtja kinnitatakse tavalise valgetahvli nurka. (Dateli veebileht) Selliste toodete eelisteks on natukene odavam hind ja mobiilsus. Puudustena võib välja tuua piiratud funktsionaalsuse, aeglase ja ebatäpse kasutamise ning suurte ja kohmakate patareidega või laadimist eeldavad pliiatsid. Mobiilsete seadmete puhul võib esineda halb pildikvaliteet, juhul kui projektsioonipinnana kasutatakse kirjutustahvleid. (Dateli veebileht) 1.2 Puutetundlikud tahvlid Puutetundlik tehnoloogia on interaktiivsete tahvlite juures väga levinud tööpõhimõte. Puutetahvli tööpõhimõte on lihtne tahvel koosneb kahest kihist, millest esimene on tugev taustmaterjal ja teine paindlik puutemembraan, mis on venitatud taustmaterjali ette. Mõlemad kihid on kaetud elektrit juhtiva kattega ja kihte eraldab väike õhuvahe. Kui näpp või pliiats
Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas. Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma. Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm. Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust).
annaabi.ee 
