Vanim Eestis säilinud aabits on aastast 1777. Punasesse Raamatusse kantud 18-st aabitsast on 10 ainueksemplarid, neist 5 asuvad Rootsi ja Taani raamatukogudes. 1693. a- Johann Hornungi : ,,Grammatica Esthonica" (eesti grammatika). Raamatu sisu (ajalugu): Viimati nimetatud grammatika võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/docs/lisakogud/karilatsi/lyhike_versioon.html http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10225/Eesti_kultuurilugu_KaarelVanamold er.pdf;jsessionid=1F7FF07C2DE57884F6CD417DD61A54CD?sequence=1 A. Adamson, T. Karjahärm. Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Argo 2004 M. Laur, A
matkis saksa kirjutustava. Seda kirjaviisi kasutati kirikukirjanduses kuni XVII sajandi lõpuni. Mülleri eesti keelele omased saksa laensõnad, alamsaksa ja ülemsaksa (saksapärane) • Forseliuse-Hornungi kirjaviis: 1693.aastal ilmub Hornungi „Grammatica Esthonica“ (eesti grammatika). Grammatika võttis kokku 1680. aastatel Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi
vahetamisegauute vormide moodustamist 1660 Heinrich Göseken: Manuductio ad Linguam Oesthonicam (P-E) (Sissejuhatus eesti keelde) Eelmistest märksa lühem morfoloogiaosa põhineb suures osas H. Stahli eeskujul. Muutis keerulisemaks passiivi vormid. 1693 Johann Hornung: Grammatica Esthonica (P-E) (Eesti grammatika) võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse alustatud kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi käsiraamat on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa.Peetakse 17. sajandi eesti keele kirjelduse tipuks Ta loobub vormidest, mis olid senistesse grammatikatesse kunstlikult toodud eeskujukeelte täpseks järgmiseks, muuhulgas vokatiivist, võõrapärasest konjunktiivist ja futuurumist. 1732 Anton Thor Helle: Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (P- E) (Lühike sissejuhatus eesti keelde) järgib eelmiste grammatikatega sama malli,
Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks KIILKIRJAÕIGUS 1. Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid. Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on ,,õiglased" ning kujundasid järjepidevalt
annaabi.ee 
