Alles 19-aastasena, aastal 1902, abiellus ta eestlasest raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga, mille järel noored kolisid Moskva äärelinna Kutisnosse. Seal sündisid ka nende kaks last. Venemaal elasid nad kuni 1906. aastani. 1904ndal aastal oli Marie armunud eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse, kes tahtis, et Marie tõlgiks oma luuletused emakeelde. Seejärel tahtis Laikmaa need kohalikus ajalehes avaldada. 1906. pöördus ta tagasi Tallinna. Siin kohtus ta 1913. aastal kirjatoimetaja Artur Adsoniga, kes hakkas ka Underi kirjatoimetajaks. Adson kogus kokku Marie luulematerjali ning avaldas sellest Underi esimese luulekogu. Pärast 1924 aasta lahutust Carl Hackerist, abiellus naine oma kirjatoimetaja Artur Adsoniga, kes kirjutas ka hiljem Underist autobiograafia. Underi esimene luuletus oli avaldatud ajalehes Postimees, kui ta oli kõigest 21-aastane. 1917 ilmus tema esimene sonettide kogumik ,,Sonetid". See kogumik tõstis kõvasti tema luuletajamainet. Tema
Aastal 1902 sündis ka nende esimene tütar, Dagmar. Paari teine tütar, Hedda, sündis 1905 aastal. Hedda ristiisaks sai maalikunstnik Ants Laikmaa. 1906 aastal kolis Marie koos perekonnaga tagasi Tallinnasse, kus hakati tema kirjatööd koguma ja toimetama. Aastal 1924 lahutas naine oma abikaasast. 3 Marie Underi teiseks abikaasaks sai Artur Adanson, kes oli eelnevalt olnud Underi kirjatoimetaja. Adanson oli samuti luuletaja ja tema luuletaja ametile andis tõuke Marie Underiga tutvumine. Peale Arturiga abiellumist sai Marie omale uueks kodaniku nimeks Marie Adanson. Mariel uue abikaasaga lapsi polnud. Sellegi poolest oli paar elulõpuni koos. 1944.aasta septembris põgenes perekond Rootsi, kus ema töötas 1945- 1957 aastal Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis ja isa arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus. Artur Adanson suri 5.jaanuar
valitsemisaasta tähistamiseks. Carl Robert Jakobson ja tema mõttekaaslased heitsid kahele esimesele üldlaulupeole ette liigset saksa- ja kirikumeelsust. Kurdeti, etTartusse jõuab liiga vähe koore ja ka kuulajad on vaid ühest piirkonnast. Johann Voldemar Jannseni väimees Heinrich Rosenthal hakkas Tallinnas koostama oma peotoimkonda, jäädes ise asepresidendiks. Presidendiks kutsuti arstiteadlane Carl von Wistingshausen. Peotoimkonda kuulusid veel kirjatoimetaja A. Einvald, kirikuõpetaja Woldemar Grohmann, endine maakohtusekretär Ed. Koch, kooliõpetaja H. Stein, linnavolinik Th. Jakobson, kaupmees C. Langebraun, kaupmees A. Brommig, Tallinna Jaani kiriku köster Assmuth, sadulsepp O. Moorfeldt, ametnik Wender, kaupmees H. Schiffer ja kingsepp Treumann. Peol osalesid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid. Kokku osales 48 esinejate rühma 782 tegelasega. Peoplats asus Kadrioru läheduses Lutheri heinamaal, mida praegu tähistab laulupeo mälestuskivi.
Eriti köitsid ja arendasid teda ta enda tunnustust mööda prof. A. v. Oettingeni loengud dogmaatikast ja eetikast ning ta praktikumid. Ülikoolis kuulas ta emakeele õppimiseks ka dr. Mihkel Veske loenguid. Nagu öeldud oli V. Reiman nende kaheksa mehe seas, kes 1883. aasta algul asutajatena Eesti Üliõpilaste Seltsi põhikirjale alla kirjutasid. Õppimise kõrval andus Reiman ülikooliajal eriti intensiivselt just oma akadeemilise organisatsiooni tegevusele. EÜS-is toimis V. Reiman kirjatoimetaja, laekurina, abiesimehena ja lõpuks esimehena, nimelt 1886. aastal 1. ja 2. semestril. Ta oli hingega kõige juures, nagu see oli tema loomuses ja nagu ta oli igal pool ja alati. Esimehena valmistas ta põhjalikult ette päevakorra, nii et koosolijail oli vähe põhjust sõnavõtuks, ja ta semestriaruandes pidi kaebama, et koosolekute ametlikult osal puudus elavus. Ettekandes, mis ta seltsis pidas, olid ikka hästi läbi töötatud, mis iseloomustas ta hoolikust ja põhjalikkust.
90. ndatega algas uus etapp Vilde kirjanikuteel. Päevakorda kerkisid ühiskondlikud probleemid, tegelaste vahekorrad määras RAHA. Vilde lähenemist kriitilisele realismile tähistavad 1891. aastal paar Berliinis valminud kirjutist, mis ilmusid ,,Postimehes". Kõigepealt ilmus Vilde teostesse tõepärane taust ja miljöö. Kriitilise realismi süvenemist isel ,,Karikas kihvti". Aktiivne osavõtt ülemaalisest rahvaasemike kongressist novembris, revi käigus. Ta oli kirjatoimetaja. Ettepanek luua maal revolutsiooniline omavalitsus. Pealegi oli Vilde teinud revolutsioonilist kihutustööd ajalehes,,Uudised", mis oli E Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse häälekandja. Kirjaniku tõeline pale tuleb välja artilis ,,Kodanlus, proletariaat ja revolutsioon". Vilde paguluses:Imbus läbi teade, et Vildesid ähvardas arreteerimine, mistõttu nad lahkusid detsembris Tartust, peatuti Tlns, kust edasi liiguti Peterburgi
aastal. Seltsi nimi muudeti hiljem ümber Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsiks (edaspidi selts). Seltsi asutajateks olid peamiselt arstid ja bioloogiateadusega seotud inimesed, eeskätt Tartu Ülikoolist (TÜ). 1924. a detsembris valiti seltsi eestseisuse esimeheks TÜ tervishoiuinstituudi juhataja ja hügieenik prof. Aleksander Rammul, tema abi TÜ lastehaiguste kateedri ja kliiniku juhataja prof. Aadu Lüüs. Seltsi kassapidaja oli dr A.Audova, kirjatoimetaja dr Juhan Vilms, ametita liikmeteks J.Kõpp, pr M.Kurs-Olesk ja P.Treiberg. (Kalling, Ken ,,Karskustöö sünnitab eugeenikaliikumise", URL) Eugeenika Seltsi juhatuse (kontor Tartus, aadressil Gildi 8) liikmetest enamik oli nagu öeldud, TÜ õppejõud. Kahe säilinud nimekirja kohaselt kuulus seltsi Tartus vähemalt 41 ja Tallinnas 53 inimest. TÜ õppejõududest/teadlastest olid eugeenika alal ühed aktiivsemad kohtuarst ja
annaabi.ee 
