perioodikat USAst, Nõukogude Liidust, Saksamaalt, Inglismaalt, Hollandist ja mujalt. Uute välissuhete teket soodustas huvi Eesti ja teiste vastloodud Balti riikide vastu. Peale vahetuspunkide kasutas ülikool saatkondade, välisministeeriumite, ekspeditsioonikontorite ja eraisikute abi trükiste edastamisel. Trükiseid hangiti ka välisriikide konsulaatide kaudu ja komandeeringutes käies. Samuti telliti kirjandust Eesti ja lähiriikide raamatukauplustelt ja kirjastustelt ja osteti eraisikuilt. Puksoo hindas kõrgelt O. Kallase abi, kes saadikuna Soomes, hiljem Londonis ja Hollandis ülikooli raamatukogule hulgaliselt raamatuid tõi. Tema kaasabil sõlmiti mitmeid koostööleppeid sealsete ülikoolidega. O. Kallas jälgis tõsise huviga ülikooli raamatukogu vahetussuhete arengut. Aastaid 1920-1929 võib nimetada vahetuse reorganiseerimise ja intensiivistamise perioodiks. 1930-ndad kujunesid välisvahetuse kõrgperioodiks
See algas 1945. a detsembris ajakirjaga "The Baltic Review", millest 1949. a ilmus kokku 14 numbrit. 1947. a startis BHF stentsileeritud bülletääniga " Newsletter from Behind the Iron Curtain", mis hakkas ilmuma koostöös Eesti Rahvusfondiga. 1946. a asutas BHF kirjastuse Eesti Raamat, mis andis välja õpperaamatuid, noorsookirjandust, populaarteaduslikke teoseid ja lühemat aega ajakirja "Vikerlased". Hiljem on BHF raamatuid ja ajakirjandust aidanud levitada, ostes neid teistelt kirjastustelt. BHF-i väljaannet "Humanitas" on levitatud saja tuhandes eksemplaris. Baltiska Kommittén`i tegevus on hargnenud mitmes suunas nagu BHF-ilgi. Kirjastustegevusest tuleks mainida 9-numbrilist seeriat " Brännande Östersjöproblem", bülletääni "Balt-Press" väljaandmist, rahvusvahelise ajakirja "Mare Balticum" organiseerimist jne. Laialdase ulatusega ja tähelepanu äratanud opinioonikoosolekud, apellid, memorandumid, pressikonverentsid, näitused,
müüdi nii laatadel, avalikes kohtades, rongides kui tradistioonilistes raamatupoodides. osteti siiski, ka kui valikut eriti ei olnu, leidus ka olukordi kus inimesi sinniti ostma, erinmevate määruste ja ettekirjutustega. Raamatute levitamise kampaaniate korraldamine esimene neist 1948. aastal 1939 aasta trükitoodang 4955 nimetust jaguneb nende vahel järgmiselt: Erakirjastustelt 1945 nimetust Asutused, org.seltsid,ühingud 2126 trükist ehk 42,5 % trükitoodangust. Autori kirjastustelt 210 Usulised ühingud ja seltsid 145 nimetust 529 nimetuse puhul oli väljaandja märkimata. Raamatukaubanduse ARENGUJOONED 1956-1991a Kaupluste võrk areneb, igas väiksemas kohas on oma raamatukauplus, mis peaks arendama kohalike lugemust. Nimetuste arv küll suureneb aga ostja on ettevaatlik nende ostmisega. Hakatakse tegema raamatupropaganda üritusi. Näiteks kirjandusnädalad. Raamatunäitused, raamatuloteriid, kohtumised kirjanikega. Võõrkeelsed raamatuid on palju.Korraldataske
Sinimandrias jm. Oli Six Swingers’i solist. 50 orkestrid seadete hankimise küsimuse lahendasid, pole teada. Ei ole võimatu, et Compe ja Paalse lubasid mõnel kasutada omi vanu “äramängitud” seadeid, mida nad ise enam ei vaja- nud, kuid konkreetseid andmeid selle kohta pole. Olukord muutus kergemaks 1930. aastate algul, kui hakkas toimima välismaistelt kirjastustelt seadete tellimise süsteem, mille aktiivse kasutajana on teada Tallinna tolle kümnendi parim tantsuorkester Red Hot Ramblers, kes oli võtnud selge suuna Bert Ambrose’i orkestri stiilile. Seoses arranžeerijate nappusega võib järeldada, et sarnaste tüüpkoosseisudega bändid mängi- sid ka suhteliselt sarnast repertuaari – kirjastuste pakutav valik (Mutsu 1991: 18) oli ühe- sugune kõigi jaoks ja publiku lemmiklood suures osas samad. Seega oli põhiküsimus bändi-
annaabi.ee 
