ajakirjanikud, avaliku sektori ametnikud, kinnisvaraarendajad ja kindlasti ärisektor kes soovib oma tegevust või tootmist laiendada nende jaoks tundmatu ärikliimaga piirkonda ning vastupidiselt kohalikud piirkonnad teavitavad üldsust kohalikest võimalustest investeeringute meelitamisel. Samuti võiks mainida seda kui head tööriista eraisikutele ohutu ja turvalise puhkuse, nt autoreisi planeerimiseks võõras riigis tundmatul kontinendil. Portaal pakub kirjastajatele järgmisi võimalusi: Andmete salvestamine ja kättesaadavus Internetis oleks lihtsam; Annab täiendavaid andmete haldamise vahendeid, näiteks kohandatud metaandmete loomise kogud ja edendamise andmekogud; Integreeritud andmebaas, mis võimaldab päringuid ja kasutajatel tutvuda andmetega. Kasutaja funktsioonid: DataPortals.org asendab paljusid avatud andme ja kaubanduslikke andmebaase;
Töökohaga koos sai Vilde ka väikese toakese tasuta elamiseks. Sellega algas Vilde ajakirjanikukarjäär. (Linnamuuseum, 2016) Esimese tõelise edu tõi Vildele 1887. aastal Postimehes ilmuv jutustus "Kaks sõrme". Vildet hakati laiemalt lugema ja see sai hüppelauaks toimetaja ametikoha saamisel Eesti vanima ajalehe, Postimees, juures. Pärast Postimehest lahkumist elas Vilde paar järgnevat aastat lohakat, lõbunäljast ulaelu, mil kirjutas eesti kirjastajatele väikeseid juturaamatuid, saatis ajalehtedele sõnumeid ja tõlkis oma põnevusjutukesi. Siis andis oma rändamisehimule järele ja läks Berliini. (Linnamuuseum, 2016) 4 1.3 Looming Eesti Vabariigi ajal ei olnud Vilde loominguliselt produktiivne. Peamiselt redigeeris ta omi varasemaid töid, mis kolmekümne kolmes köites ilmusid kuni 1935. aastani. Vilde on tänaseni enim kirjutanud eesti kirjanik! (Linnamuuseum, 2016)
Õppis Bedfordi koolis, hiljem Edinburghi ülikoolis, kus katkestas õpingud, et astuda sõjaväkke. Leidis, et sõjavägi pole tema jaoks ning asus Oxfordis prantsuse keelt ja kirjandust õppima. Pärast ülikooli tegutses esialgu õppejõuna, andes loenguid Prantsusmaal ja Kreekas. Kreekas tutvus tulevase naise Elisabeth Christyga, kellega abiellus 1954. aastal. Aastatel 19521960 kirjutas terve hulga novelle ja luuletusi, kuid ei pakkunud midagi kirjastajatele. 1960. aastal kirjutas nelja nädalaga valmis ,,Liblikapüüdja" ning viimistles seda veel kaks aastat. 1965. aastal ilmus romaan ,,Maag", Ameerikas tõusis raamat kohe kultusestaatusesse. Neli aastat hiljem ilmus Fovwlesi müügitulemustelt edukaim romaan ,,Prantsuse leitnandi tüdruk". 1970. aastatel tegeles mitme kirjandusliku projektiga. Erinevalt 1950. aastate uusrealistidest ei tarvitsenud Fowles sündmusi esitada toimumise järjekorras.
Need asjad on jutuks veel triloogia viimastel lehekülgedel: Tõeline kunstnik pole ju lõpuks midagi muud kui hästi seatud instrument rahva hinge ja tunnete tõlgitsemiseks. Su isiklikul edul või ebaedul pole mingit tähtsust - oleks parem, kui sa oma isikut peidaksid kuhugi varjatumasse kohta ega tolgendaks oma rahva jalus. Nii mõistis August Gailit, oma viimastel elupäevadel. Erilisi lootusi hellitamata vaadates läbi Eesti Kirjanike Kooperatiivi arhiivis talletatud Gailiti kirjad oma kirjastajatele Bernard Kangrole ja Valev Uibopuule. Nii oligi: ei mingeid sisulisi kommentaare triloogia asjus. Küll tekkis olulisi toetuspunkte, et mõista Gailiti olukorda paguluses ja näha triloogia kirjutamise käiku. Hiljem triloogiaks kasvanud teose esimene raamat oli ammu enne valmimist lepinguga Andres Lauri «Ortole» lubatud. Kui käivitati Eesti Kirjanike Kooperatiiv (Gailit oli initsiaatoreid), tuli vaeva näha, et ikka veel valmimata raamat oma kirjastusele läheks.
Madam Heger tegi meile Emilyga ettepaneku jääda veel pooleks aastaks, pidades silmas inglise keele õpetaja vallandamist ja minu tööle võtmine tema asemel, samuti pakkus ta Emily'l hakata andma muusika tunde osadele tüdrukutele. Selle eest saame me edasi õppida, süüa ja muud sellist. Raha meile selle eest ei maksta.". See periood inspireeris hiljem Cahrlotte'i novelle "Villette" ja "The Professor" ("Õpetaja"), mille ta oli kirjastajatele saatnud juba enne "Jane Eyre'i", kuid mida ei avaldatud enne tema surma. Õdede elu pansionaadis lõppes oktoobris 1842, kui suri nende tädi, Elizabeth Brenwell, kes hoolitses tüdrukute eest peale nende ema surma. Jaanuaris 1843 naases Charlotte tagasi Brüsselisse inglise keele õpetaja rollis. Kuid nüüd ei olnud ta seal kuigi õnnelik, ta igatses kodu järele ja oli üksik. Kartust, et aeg möödub ja tema kirjaniku anne ei leiagi kasutust, on tunda tema kirjades.
Kopeerimine oli kallis ja seetõttu ootaski autor oma teose levitamist. Samas on juba antiigist teada esimesed katsed oma intellektuaalseid õigusi kaitsta (Sybarise kokad, Martialis). Keskaegne standardiseeritud gildikord oli aluseks kaubamärkide ja päritolutähiste kaitsele. Renessansiajal tekivad tehnilis-majanduslikud eeldused intellektuaalomandi kaitseks: Gutenberg leiutab trükikunsti, kopeerimine muutub odavaks, selle kuritarvituste vastu hakatakse välja andma trükiprivileege kirjastajatele (autoriõiguse algus), XV-XVI sajandi Itaaliast on teada leiutajatele antud monopoolsed õigused ehk patendid (patendiõiguse algus). Uusajal tekivad esimesed seadused (1628 Statute of Monopolies, 1709 Statute of Anne Inglismaal). Kui varauusaegne intellektuaalomand kaitseb eeskätt kirjastaja (copyright) või vabrikandi investeeringut, siis Prantsuse revolutsioonist alates saab kontinentaaleuroopa traditsioonis õiguskaitse objektiks inimese loominguline panus – autorlus
annaabi.ee 
