karakteritega on ka Gailiti järgmine teos rannarahva elu-olu kajastav romaan "Karge meri" (1938), mis sai 1939. aastal Eesti Vabariigi presidendi auhinna. Gailiti viimane Eestis ilmunud teos oli samuti hulkuriromaan "Ekke Moor" (1941), mis kunstiliselt jääb küll "Toomas Nipernaadile" alla, kuid mille ilmumise Aeg tegi väga populaarseks. "Ekke Moor" oli esimene romaan, mis ilmus Eestis pärast 1940 1941 aasta vapustusi, pärast rinde esmakordset üleminekut ja pärast kirjanikkonna esimest lahknemist 1941. aasta suvel, kui osa kirjanikke lahkus Nõukogude Liitu. Rahvas oli sokis kommunistide diktatuurist ja sõjast ning ootas kultuurielu virgumist endisel, vabariigiaegsel tasemel, kuigi see oli võimatu. Sellisel ajal ilmunud romaan võeti erakordse tähelepanuga vastu ning rahvas ei pidanud pettuma. Tõdemus, et Gailit oli jäänud endiselt huvitavaks kirjanikuks, sisendas usku eesti kultuurielu uude tõusmisesse.
· rikastas kirjanduslikke sidemeid · tõstis kirjanduslikku kultuuri · kunstielu organiseerimine · raamatukujunduse taseme tõstmine · keeleuuendused · asjatundlik kirjanduskriitika: Tuglas ja Suits seadsid esiplaanile mõisted "vorm", "kompositsioon", "stiil", "aine", "teema" · avaldati K.J.Petersoni ja J.Liivi loomingut 9.) Kirjanduselu 1920. aastatel. "Siuru" ja ,,Tarapita" Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus
Muinsuskaitsekuu algab igal aastal rahvusvahelise muinsuskaitsepäevaga 18. aprillil ja lõpeb rahvusvahelisel muuseumipäeval 18. mail. Eestis ja Tallinnas viidi muinsuskaitsekuu esmakordselt läbi 1985. aastal. 16. oktoober 1986 moodustati Eesti Muinsuskaitse Nõukogu, 7. veebruar 1987 toimus teine kokkutulek Tallinna Kinomajas, kolmas kokkutulek aprillis 1987 Keilas, neljas kokkutulek pidi toimuma 1987 september Tarvastus. Klubide Nõukogu palvel ja kirjanikkonna volitusel pöördus ENSV Kirjanike Liit (esimees Vladimir Beekman) ENSV Ministrite Nõukogu poole Seltsi asutamist toetava kirjaga, millele järgnes riikliku organiseerimiskomitee moodustamine. Keelati ära Tarvastu kokkutulek, mis pidi toimuma 5. september 1987, sest võimud pidasid seda Hirvepargi (23.08.1987) meeleavaldajatega tihedalt seotuks (kuna Tiit Madisson, üks Hirvepargi organisaatoreid, oli Pärnu Muinsuskaitse seltsi esimees)
tõetunne ja protestivaim viib neid vastamisi klassiühiskonnas kehtivate tõekspidamistega. Oli kirjanikke, kelle hoiak poliitilistes küsimustes jäi ebamääraseks, kõhklevaks, ja neidki, kes pidasid võimalikuks ning aiunõigekski kunstiliste eneseavalduste täielikku sõltumatust sotsiaalpoliitilistest liikumistest. Viimane oli eriti tunnuslik 1917. a. suvel tekkinud "Siuru" rühmitusele. Veebruarirevolutsiooni järel hakati otsima võimalusi eesti kirjanikkonna organisatsiooniliseks ühtekoondamiseks. 1917. a. kodumaale naasnud Fr. Tuglas oli üks agaramaid initsiaatoreid, kes püüdis värvata organisatsiooni liikmeiks enamikku eesti kirjanikest. Lõpuks liitusid Tuglasega tollased noored kirjanikud. Moodustus 6-liikmeline rühmitus, kuhu kuulusid lisaks Tuglasele Marie Under, August Gailit, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja Johannes Semper. Hiljem liitusid rühmitusega veel August Alle ja Johannes Barbarus
annaabi.ee 
